on selline haigus: KÕIK TEISED ON SÜÜDI.
sa ilmselt oled kohanud inimesi, kes on sellest nakatunud?
võimalik, et sulle meenub mõni ere olukord.
samas võib üldse mitte meenuda,
sest meil on oskus lukku keerata ebameeldivate mälestusteni viivad uksed.
lisaks ka see, et me alateadlikult väldime selliste inimestega suhtlemist. nendega on kurnav.
kolmandaks: et kuna see on haigus, siis ilmselt oled seda ka ise põdenud.
üldisemalt on aga tegemist nähtusega suuremast häälestusest.
selles häälestuses on keegi süüdistatav, keegi karistatav, keegi hukatav.
see on idee kohtumõistmisest.
kuskil aegade algusest on inimesed hakanud seda ideed kasutama ja levitama.
nagu katku.
ja kui sa oled sellest ideest nakatunud inimeste seltskonnas -- sa niikuinii kunagi ikka oled -- siis kuidas suudaksid olla teine? jah -- on olemas mitmed enesekehtestamise tehnikad: blokeeringud, rünnakud, "katkine plaat" jne.
aga on olemas üks hämmastavalt teistmoodi võimalus.
kunagi olin kõrvaltseisjana tunnistajaks konfliktolukorrale, kus inimesed olid valmis üksteisele füüsiliselt kallale minema. keset kõige ägedamat sõnasõda teatas üks vanem meesterahvas, et tegelikult on tema kõiges süüdi. et ta tegi seda ja seda ja seda ja see oli temast rumal. ma ei saanud aru, mis toimub, sest ilmselgelt tema küll asjasse ei puutunud. aga ta rääkis, mis ta kõik valesti tegi (kuigi polnud eriti arusaadav, kuidas see asjaga seotud sai olla) ja tõi teemasse üpriski mittepuutuvaid näiteid.
ja järsku oli kogu olukord maha rahunenud.
järsku olid kõik etteheited ja solvangud ja sõjakirved unustatud ja inimesed läksid olemasoleva situatsiooni rahumeelse ja asjaliku lahendamise faasi.
mul oli siis veel väga napp elukogemus, ma olin selle maailma mõistmises suht algaja. ja seetõttu käisin selle olukorra pärast veel mitu korda mõttes läbi. samuti rääkisin teistele. sest see mõte vajas omandamist.
hüüumärki selle mälestuse kõrvale.
edaspidi olen üritanud seda kasutada.
täitsa töötab.
sest senikaua, kui sa püüad õiglust leida, oled sa kohtualune.
aga kui kõik süü enda peale võtad, on pingeolukord lahendunud -- kedagi pole vaja enam süüdi sundida. inimesed ei kurna ennast ära, saavad lühikese aja möödudes asja rahulikult võtta.
sest me oskame enda eest seista. enda eest võidelda.
selline sport.
ilmselt koolis õpitakse seda suurepäraselt.
midagi on jäänud tegemata. või (mis minu puhul tüüpiline, sest elasin koolile nii lähedal) me hilineme tundi.
TEISED SÜÜDI variant oleks siis, kui hakkaksime süüdistama liiklust, kaasinimesi, loodusnähtusi või mida iganes, et õigustada oma hilinemist.
(ja see ei kohustaks mitte kuidagi mitte midagi endaga ette võtma, et järgmine kord mitte hilineda)
selle asemel võiks aga lihtsalt tunnistada, et mul on rumal komme liiga hilja magama minna.
et ma saan aru, et niimoodi hiljaks jäädes häirin teiste keskendatust.
ja et kui kellelgi on häid soovitusi, kuidas ennast varem magama saada, siis võiks sellest hiljem rääkida.
oh muidugi on meil kõigil omad võtted kujunenud sellistest olukordadest väljasaamiseks.
mõni muudab ennast märkamatuks, mõni keerab olukorra naljaks.
aga miks mitte proovida oma eksimuse avalikku tunnistamist?
see oleks huvitav kogemus.
- - -
kordama jääv teema:
selleks on vaja regulaarselt kooskäivat gruppi, kus oma sellistest kogemustest rääkida, kuulata teiste arvamusi/ideid -- mis oleks võinud veel teha või kuidas muuta oma käitumist tõhusamaks. kus saaks psühhodraamana neid olukordi etendada.
ning lisaks -- grupi olemasolu inspireerib edasi tegutsema, uusi olukordi ja lahendusi otsima.
ja kui sa oled nendes olukordades...
kui sa tead, et pärast tuleb see situatsioon grupile taasetendada...
sa ei libise niisama stereotüüpselt sellest läbi enam.
sa oled tonn tähelepanu.
sa ilmselt oled kohanud inimesi, kes on sellest nakatunud?
võimalik, et sulle meenub mõni ere olukord.
samas võib üldse mitte meenuda,
sest meil on oskus lukku keerata ebameeldivate mälestusteni viivad uksed.
lisaks ka see, et me alateadlikult väldime selliste inimestega suhtlemist. nendega on kurnav.
kolmandaks: et kuna see on haigus, siis ilmselt oled seda ka ise põdenud.
üldisemalt on aga tegemist nähtusega suuremast häälestusest.
selles häälestuses on keegi süüdistatav, keegi karistatav, keegi hukatav.
see on idee kohtumõistmisest.
kuskil aegade algusest on inimesed hakanud seda ideed kasutama ja levitama.
nagu katku.
ja kui sa oled sellest ideest nakatunud inimeste seltskonnas -- sa niikuinii kunagi ikka oled -- siis kuidas suudaksid olla teine? jah -- on olemas mitmed enesekehtestamise tehnikad: blokeeringud, rünnakud, "katkine plaat" jne.
aga on olemas üks hämmastavalt teistmoodi võimalus.
kunagi olin kõrvaltseisjana tunnistajaks konfliktolukorrale, kus inimesed olid valmis üksteisele füüsiliselt kallale minema. keset kõige ägedamat sõnasõda teatas üks vanem meesterahvas, et tegelikult on tema kõiges süüdi. et ta tegi seda ja seda ja seda ja see oli temast rumal. ma ei saanud aru, mis toimub, sest ilmselgelt tema küll asjasse ei puutunud. aga ta rääkis, mis ta kõik valesti tegi (kuigi polnud eriti arusaadav, kuidas see asjaga seotud sai olla) ja tõi teemasse üpriski mittepuutuvaid näiteid.
ja järsku oli kogu olukord maha rahunenud.
järsku olid kõik etteheited ja solvangud ja sõjakirved unustatud ja inimesed läksid olemasoleva situatsiooni rahumeelse ja asjaliku lahendamise faasi.
mul oli siis veel väga napp elukogemus, ma olin selle maailma mõistmises suht algaja. ja seetõttu käisin selle olukorra pärast veel mitu korda mõttes läbi. samuti rääkisin teistele. sest see mõte vajas omandamist.
hüüumärki selle mälestuse kõrvale.
edaspidi olen üritanud seda kasutada.
täitsa töötab.
sest senikaua, kui sa püüad õiglust leida, oled sa kohtualune.
aga kui kõik süü enda peale võtad, on pingeolukord lahendunud -- kedagi pole vaja enam süüdi sundida. inimesed ei kurna ennast ära, saavad lühikese aja möödudes asja rahulikult võtta.
sest me oskame enda eest seista. enda eest võidelda.
selline sport.
ilmselt koolis õpitakse seda suurepäraselt.
midagi on jäänud tegemata. või (mis minu puhul tüüpiline, sest elasin koolile nii lähedal) me hilineme tundi.
TEISED SÜÜDI variant oleks siis, kui hakkaksime süüdistama liiklust, kaasinimesi, loodusnähtusi või mida iganes, et õigustada oma hilinemist.
(ja see ei kohustaks mitte kuidagi mitte midagi endaga ette võtma, et järgmine kord mitte hilineda)
selle asemel võiks aga lihtsalt tunnistada, et mul on rumal komme liiga hilja magama minna.
et ma saan aru, et niimoodi hiljaks jäädes häirin teiste keskendatust.
ja et kui kellelgi on häid soovitusi, kuidas ennast varem magama saada, siis võiks sellest hiljem rääkida.
oh muidugi on meil kõigil omad võtted kujunenud sellistest olukordadest väljasaamiseks.
mõni muudab ennast märkamatuks, mõni keerab olukorra naljaks.
aga miks mitte proovida oma eksimuse avalikku tunnistamist?
see oleks huvitav kogemus.
- - -
kordama jääv teema:
selleks on vaja regulaarselt kooskäivat gruppi, kus oma sellistest kogemustest rääkida, kuulata teiste arvamusi/ideid -- mis oleks võinud veel teha või kuidas muuta oma käitumist tõhusamaks. kus saaks psühhodraamana neid olukordi etendada.
ning lisaks -- grupi olemasolu inspireerib edasi tegutsema, uusi olukordi ja lahendusi otsima.
ja kui sa oled nendes olukordades...
kui sa tead, et pärast tuleb see situatsioon grupile taasetendada...
sa ei libise niisama stereotüüpselt sellest läbi enam.
sa oled tonn tähelepanu.
