alustame sellest, et sul on koht, mis on sinu jaoks KODU.
koht, kus sinust HOOLITAKSE.
koht, kus sina HOOLID nendest, kes HOOLIVAD sinust.
kus on unustatud kõik need, kes sind kasutavad ära.
kelle jaoks sa oled VAHEND.
või kelle jaoks sa oled tapeet.
sul on ÕIGUS selleks.
sa oled VÄÄRT seda.
sest see on ainus tingimus sinu SÄDELEMISEKS.
sul pole vaja neid, kes tõmbavad sind maha.
kes teevad sind tuhmiks.
sinu õigus on süttida.
olla enam kui keegi.
selle jaoks peab olema KODU.
Kuvatud on postitused sildiga inspiratsioon. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga inspiratsioon. Kuva kõik postitused
esmaspäev, 15. veebruar 2016
pühapäev, 27. jaanuar 2013
nädala kokkuvõte
ajaliselt tagasi liikudes:
☼ eile mängisime kolmekesi Dixit-it. ostsin selle neljapäeval. põhjus lihtne -- joonistasin töö juures muid asju mõeldes ühe tegelase paberile. vana harjumus kooli päevilt.
sirgeldamine aitab fookuses püsida. seekord ei aidanud, sest kui olin tegelasele kaardi moodi raami ümber joonistanud, siis sain aru, et see on kaart Muutujate mängust. ma veel ei tea, kuidas täpselt, aga see oli ilmselgelt see, mis peab olema.
siis meenuski Dixit. mäng, kus visuaalne element on käivitaja. ma mõtlen tegevuste kaudu, seega sain järsku tungivalt aru, et mulle on seda mängida vaja. et Muutujate mängu selgemaks mõelda.
pealegi -- mind käivitab võistlusmoment: nüüd on mul selge tahtmine, et tahan kujunduse poolest midagi sama ägedat kui Dixit (õigemini -- veel ägedamat).
☼ "valged inimesed" -- REEDElt ära tulles oli pikem maa koos minna ja siis muu jutu seas rääkisin ühest töökohast, kust tulin kunagi omal soovil ära. ja kui toonane ülemus küsis, miks? -- siis pidin paljud põhjused ühte lausesse koondama ja nii ütlesingi: "ma ei näe selles töös arenguvõimalust". see oli väga õige lause -- minult oodati etteantu teostamist ja millegi omapoolse väljapakkumine oli üldjuhul segav müra.
selle jutu lõpetuseks pidin möönma, et mu praegune töökoht pakub mulle selles mõttes palju ja mõnikord ka ootamatuid arenguvõimalusi.
siis mu kaaslane ohkaski, et küll mõnel veab. et on selliseid "valgeid inimesi", kes teevad tööd, mis neile meeldib.
mis mõttes?
selle põhimõtte pärast olin pikalt töötu. käisin töövestlustel, ühes konkursis, kus pääsesin 6 väljavalitu hulka, öeldi, et need 6 valiti ligi sajast kandideerinust. ühte kohta taheti pärast proovitöö tegemist mind päevapealt, aga siis jooksid mitmed märgid ja ma sain aru, et olen istumas mängurongile, mis kütab mööda ühte ja sama ringi väga kitsal põrandal.
mis tahan öelda -- meil on valikud.
me ei ole sunnitud hüppama esimesele liikuvale rongile. on hulk tegelasi, kes lähtuvad sellest, et inimesed tahavadki olla lüpsilehmad, et neil ei ole vaja oma elus kuhugi edasi liikuda, avastada, areneda, avaneda.
istu oma konveieri taga ja ole õnnelik, et sul seegi on.
vat ei istu!
ja refräänina kordan ikka ja jälle seda: Muutujad saab olema organisatsioon, mille raames inimesed saavad endale leida ja luua tegevused, mis neid elatavad ja pakuvad samas enese mõistmise, arengu ja eneseteostuse võimaluse. sest see on meie Üks ja Ainus elu. ja meil on õigus elada seda täiega.
☼ portaalist:
mul hetkel ei ole jaksu. kättevõtmise asi: tean, mis seal peab olema, tean, kuidas teha, kujunduse osas on ports kavandeid sisse skännitud ja ma tean, millise kujundikeelega on vaja edasi minna.
aga mul hetkel ei ole jaksu.
☼ mõisted.
oli intensiivne kirjavahetuse periood ühe inimesega, mille käigus ma pidin mitmel korral selgitama, mida ma konkreetse mõiste all mõistan.
kolmapäeval kõndisin tööle ja lõi selge pilt ette, et pean hakkama iga päev ühe mõiste lahti kirjutama, et siis paari nädala pärast oleks see asi tehtud lõpuks ometi. (mul on palju asju tolteekide sõnavarast üle võetud, olen seetõttu suhelnud Castaneda taustaga inimestega -- meil on sõnavara ühine. asjaga mitte kursis inimesele ma võin öelda näiteks sõna "taotlus" ja tal on see kõigest sõna. aga castanedade jaoks on see suure tähendusväljaga mõiste, mida paari lausega on võimatu kirjeldada)
ja sain ka selgeks, et esimene mõiste, millest alustada, on INERTSUS.
mõistet Terre Inertia olen aastate jooksul ammu juba kasutanud. ma tahan, et see mõiste hakkaks tööle.
novot.
ja seal tööle minnes oli mul ka selge arusaam, mis peaks esimene lause olema:
"Olen juba pikka aega olnud selles häälestuses, et hakkan Inertsusest kirjutama."
(kui kaua sinul läheb tavaliselt asja otsustamisest asja ärategemiseni? aasta? paar kuud? igavik?)
☼ ma enam ei kasuta tekstides inimeste nimesid. mõtlesin, et see loob intiimsema õhkkonna. aitab kaasa Läheduse (mõistete esimese nädala lõpu mõiste) loomisele. Solidaarsuse tunde tekkimisele.
eksisin.
☼ väljavõtted sellest kirjavahetusest (reaalse inimesega suheldes on hoopis parem asju sõnastada):
mis see uus peaks tulema -- see tuleks veel sõnastada.
ma võin kirjeldada kilde sellest:
muutujad peaksid olema omavahel ühtsemas häälestuses.
sul peab olema omavaheline usaldus.
sa pead teadma, et keegi ei aja oma isiklikku "äriprojekti" teiste heatahtlikku suhtumist ära kasutades (pikk jutt näidetega ajaloost) ja -- sellega kogu üritust põhja lastes.
ma kunagi nooruses kohtusin bahaidega -- sain telesse kokkuleppe, et teeme erinevate vaimsete traditsioonide esindajatega saated. kolm saadet tegime, said juhatuse kinnituse, et lähevad eetrisse. aga ei läinud -- aastaid hiljem sain teada, et saatekava koostaja oli ühest usulahust ja kaotas sellise "konkurentide" asja lihtsalt kuhugi.
savi.
igatahes oli minu jaoks see hea ettekääne suhelda selliste inimestega, kellega mul muidu poleks olnud võimalust ja põhjust suhelda. (ja lõpuks jõudsin ühe nägijani, kes aastaid sealt edasi oli mu vaimse arengu keskne kuju)
ühed neist, kellega kohtusin, olid bahaid.
nendega suhtlemisest sain eluks ajaks süüteküünla.
meid oli kümmekond inimest ringis ja meie suhtlemine oli tähelepanuväärne.
iga inimest, kes rääkis, kuulasid teised täieliku tähelepanu ja osavõtlikkusega. ma olin täiesti võõraste inimeste keskel ja ma tundsin ennast kõrgendatud tähelepanus olevana.
ja see mõjus nii, et kui ma rääkisin, siis ma püüdsin võimalikult arusaadavalt ja tõhusalt oma mõtet edasi anda.
saad aru?
see ei olnud small talk. iga su lauset kuulati täie tähelepanuga. seetõttu sa hakkasid oma mõtet hoopis korrektsemalt väljendama. rääkisid olulisest, küsisid neilt üle, kas sa said neist õigesti aru.
kogu see kõrgendatud tähelepanu olukord oli loodud lihtsalt sellega, et nad lasid sul oma laused lõpetada. küsisid täpsustusi. see õhkkond.
pärast sain teada, et neil on reeglid, mida nad inimestega suheldes peavad järgima.
astmeliselt. algul järgid kümmekonda reeglit. ja kõrgemas astmes oli mingi üle 300 vist... peaks uurima, see kindlasti kuskil kirjas. igatahes, mulle siiani kumab see -- ma tahaks seda veel.
/ - - - /
see tähendab, et muutujatel on mingid praktikad, mida nad peaksid läbima õigesse häälestusse saamiseks. olen mõned kirja pannud Muutujate blogi menüüsse.
käskiva kõneviisi vältimine, telegrammstiili vältimine, enese peatamise tehnika...
sealt on puudu üldistamise ja hinnagute andmise tekst (see on mahukas ja keeruline)... või see on siiski kuskil?
igatahes on see praktika, mida olen aastaid kasutanud.
see on oluline -- ma ei anna inimestele hinnanguid ja ei tegele nendega täpselt sinnamaani, kuhu nad mul tulla lasevad. lähtun sellest infost, mis nad mulle annavad.
ja ei räägi kedagi taga. punkt.
selles "Vägivallatus suhtlemises" on häid näiteid. aga Rosenbergi süsteemist tuleks kõvasti edasi minna.
ok, ma ei jaksa niikuinii kogu teemat hõlmata. ja see on alles esimene punkt teemast -- milline peaks olema Muutujate organisatsioon. ja kuidas need mängureeglid peaksid kajastuma portaalis.
/ - - - /
☼ mägureeglid.
jõuan tagasi algusse -- mängu juurde.
sest Muutujate kindlalt üks eripära peab olema, et puudub heirarhia, puudub struktuur -- kõike hoiab käigus ja arenemises Mängureeglitest lähtumine.
ja need tuleb saada sõnastatud nii, et neid kuulataks täie tähelepanuga.
☼ eile mängisime kolmekesi Dixit-it. ostsin selle neljapäeval. põhjus lihtne -- joonistasin töö juures muid asju mõeldes ühe tegelase paberile. vana harjumus kooli päevilt.
sirgeldamine aitab fookuses püsida. seekord ei aidanud, sest kui olin tegelasele kaardi moodi raami ümber joonistanud, siis sain aru, et see on kaart Muutujate mängust. ma veel ei tea, kuidas täpselt, aga see oli ilmselgelt see, mis peab olema.
siis meenuski Dixit. mäng, kus visuaalne element on käivitaja. ma mõtlen tegevuste kaudu, seega sain järsku tungivalt aru, et mulle on seda mängida vaja. et Muutujate mängu selgemaks mõelda.
pealegi -- mind käivitab võistlusmoment: nüüd on mul selge tahtmine, et tahan kujunduse poolest midagi sama ägedat kui Dixit (õigemini -- veel ägedamat).
☼ "valged inimesed" -- REEDElt ära tulles oli pikem maa koos minna ja siis muu jutu seas rääkisin ühest töökohast, kust tulin kunagi omal soovil ära. ja kui toonane ülemus küsis, miks? -- siis pidin paljud põhjused ühte lausesse koondama ja nii ütlesingi: "ma ei näe selles töös arenguvõimalust". see oli väga õige lause -- minult oodati etteantu teostamist ja millegi omapoolse väljapakkumine oli üldjuhul segav müra.
selle jutu lõpetuseks pidin möönma, et mu praegune töökoht pakub mulle selles mõttes palju ja mõnikord ka ootamatuid arenguvõimalusi.
siis mu kaaslane ohkaski, et küll mõnel veab. et on selliseid "valgeid inimesi", kes teevad tööd, mis neile meeldib.
mis mõttes?
selle põhimõtte pärast olin pikalt töötu. käisin töövestlustel, ühes konkursis, kus pääsesin 6 väljavalitu hulka, öeldi, et need 6 valiti ligi sajast kandideerinust. ühte kohta taheti pärast proovitöö tegemist mind päevapealt, aga siis jooksid mitmed märgid ja ma sain aru, et olen istumas mängurongile, mis kütab mööda ühte ja sama ringi väga kitsal põrandal.
mis tahan öelda -- meil on valikud.
me ei ole sunnitud hüppama esimesele liikuvale rongile. on hulk tegelasi, kes lähtuvad sellest, et inimesed tahavadki olla lüpsilehmad, et neil ei ole vaja oma elus kuhugi edasi liikuda, avastada, areneda, avaneda.
istu oma konveieri taga ja ole õnnelik, et sul seegi on.
vat ei istu!
ja refräänina kordan ikka ja jälle seda: Muutujad saab olema organisatsioon, mille raames inimesed saavad endale leida ja luua tegevused, mis neid elatavad ja pakuvad samas enese mõistmise, arengu ja eneseteostuse võimaluse. sest see on meie Üks ja Ainus elu. ja meil on õigus elada seda täiega.
☼ portaalist:
mul hetkel ei ole jaksu. kättevõtmise asi: tean, mis seal peab olema, tean, kuidas teha, kujunduse osas on ports kavandeid sisse skännitud ja ma tean, millise kujundikeelega on vaja edasi minna.
aga mul hetkel ei ole jaksu.
☼ mõisted.
oli intensiivne kirjavahetuse periood ühe inimesega, mille käigus ma pidin mitmel korral selgitama, mida ma konkreetse mõiste all mõistan.
kolmapäeval kõndisin tööle ja lõi selge pilt ette, et pean hakkama iga päev ühe mõiste lahti kirjutama, et siis paari nädala pärast oleks see asi tehtud lõpuks ometi. (mul on palju asju tolteekide sõnavarast üle võetud, olen seetõttu suhelnud Castaneda taustaga inimestega -- meil on sõnavara ühine. asjaga mitte kursis inimesele ma võin öelda näiteks sõna "taotlus" ja tal on see kõigest sõna. aga castanedade jaoks on see suure tähendusväljaga mõiste, mida paari lausega on võimatu kirjeldada)
ja sain ka selgeks, et esimene mõiste, millest alustada, on INERTSUS.
mõistet Terre Inertia olen aastate jooksul ammu juba kasutanud. ma tahan, et see mõiste hakkaks tööle.
novot.
ja seal tööle minnes oli mul ka selge arusaam, mis peaks esimene lause olema:
"Olen juba pikka aega olnud selles häälestuses, et hakkan Inertsusest kirjutama."
(kui kaua sinul läheb tavaliselt asja otsustamisest asja ärategemiseni? aasta? paar kuud? igavik?)
☼ ma enam ei kasuta tekstides inimeste nimesid. mõtlesin, et see loob intiimsema õhkkonna. aitab kaasa Läheduse (mõistete esimese nädala lõpu mõiste) loomisele. Solidaarsuse tunde tekkimisele.
eksisin.
☼ väljavõtted sellest kirjavahetusest (reaalse inimesega suheldes on hoopis parem asju sõnastada):
mis see uus peaks tulema -- see tuleks veel sõnastada.
ma võin kirjeldada kilde sellest:
muutujad peaksid olema omavahel ühtsemas häälestuses.
sul peab olema omavaheline usaldus.
sa pead teadma, et keegi ei aja oma isiklikku "äriprojekti" teiste heatahtlikku suhtumist ära kasutades (pikk jutt näidetega ajaloost) ja -- sellega kogu üritust põhja lastes.
ma kunagi nooruses kohtusin bahaidega -- sain telesse kokkuleppe, et teeme erinevate vaimsete traditsioonide esindajatega saated. kolm saadet tegime, said juhatuse kinnituse, et lähevad eetrisse. aga ei läinud -- aastaid hiljem sain teada, et saatekava koostaja oli ühest usulahust ja kaotas sellise "konkurentide" asja lihtsalt kuhugi.
savi.
igatahes oli minu jaoks see hea ettekääne suhelda selliste inimestega, kellega mul muidu poleks olnud võimalust ja põhjust suhelda. (ja lõpuks jõudsin ühe nägijani, kes aastaid sealt edasi oli mu vaimse arengu keskne kuju)
ühed neist, kellega kohtusin, olid bahaid.
nendega suhtlemisest sain eluks ajaks süüteküünla.
meid oli kümmekond inimest ringis ja meie suhtlemine oli tähelepanuväärne.
iga inimest, kes rääkis, kuulasid teised täieliku tähelepanu ja osavõtlikkusega. ma olin täiesti võõraste inimeste keskel ja ma tundsin ennast kõrgendatud tähelepanus olevana.
ja see mõjus nii, et kui ma rääkisin, siis ma püüdsin võimalikult arusaadavalt ja tõhusalt oma mõtet edasi anda.
saad aru?
see ei olnud small talk. iga su lauset kuulati täie tähelepanuga. seetõttu sa hakkasid oma mõtet hoopis korrektsemalt väljendama. rääkisid olulisest, küsisid neilt üle, kas sa said neist õigesti aru.
kogu see kõrgendatud tähelepanu olukord oli loodud lihtsalt sellega, et nad lasid sul oma laused lõpetada. küsisid täpsustusi. see õhkkond.
pärast sain teada, et neil on reeglid, mida nad inimestega suheldes peavad järgima.
astmeliselt. algul järgid kümmekonda reeglit. ja kõrgemas astmes oli mingi üle 300 vist... peaks uurima, see kindlasti kuskil kirjas. igatahes, mulle siiani kumab see -- ma tahaks seda veel.
/ - - - /
see tähendab, et muutujatel on mingid praktikad, mida nad peaksid läbima õigesse häälestusse saamiseks. olen mõned kirja pannud Muutujate blogi menüüsse.
käskiva kõneviisi vältimine, telegrammstiili vältimine, enese peatamise tehnika...
sealt on puudu üldistamise ja hinnagute andmise tekst (see on mahukas ja keeruline)... või see on siiski kuskil?
igatahes on see praktika, mida olen aastaid kasutanud.
see on oluline -- ma ei anna inimestele hinnanguid ja ei tegele nendega täpselt sinnamaani, kuhu nad mul tulla lasevad. lähtun sellest infost, mis nad mulle annavad.
ja ei räägi kedagi taga. punkt.
selles "Vägivallatus suhtlemises" on häid näiteid. aga Rosenbergi süsteemist tuleks kõvasti edasi minna.
ok, ma ei jaksa niikuinii kogu teemat hõlmata. ja see on alles esimene punkt teemast -- milline peaks olema Muutujate organisatsioon. ja kuidas need mängureeglid peaksid kajastuma portaalis.
/ - - - /
☼ mägureeglid.
jõuan tagasi algusse -- mängu juurde.
sest Muutujate kindlalt üks eripära peab olema, et puudub heirarhia, puudub struktuur -- kõike hoiab käigus ja arenemises Mängureeglitest lähtumine.
ja need tuleb saada sõnastatud nii, et neid kuulataks täie tähelepanuga.
laupäev, 19. jaanuar 2013
Ilusaks teeseldud maailm
on selline ütlemine:
FAKE IT, FAKE IT -- TILL YOU MAKE IT.
Cameron Russelli videot vaatasime töö juures koosviibimisel.
muidu ilmselt libiseks sellest mööda, sest tunduks pinnapealse teemana.
ometi vaatasin. ja nüüd soovitan.
2:50 räägib ta Geneetilisest Loteriist ja Päranduse saamisest.
tegelikult teeb ta kogu oma esinemise jooksul mitu olulist visuaalset vastandamist.
8:08 öeldud sõnad on ilmselt need, mida iga naisterahvas peaks kuulma ja mõistma, et nad ei ole oma needuses üksi. kui ma kuidagi peaksin kogu sellele esinemisele mingi märksõna omistama, siis ilmselt esimesel kohal oleks see sõna: teraapiline.
ma lisan siia teise klipi, mis minu jaoks tugevalt seondub esimesega veel ühe märksõna kaudu:
kehaasendid.
see esinemine oli huvitav, aga ma olin asjast eemal hetkeni, kui ta hakkas iseenda kogemusest rääkima.
korraga oli sellel kõigel märk küljes -- ta rääkis millestki isiklikult läbielatust!!!
maailmas, kus enamus asju on teeseldud, kus toimub suur nukuteater, on isiklik kogemus nagu pärl porimülkas.
mõlemas klipis on juttu ENESEKINDLUSEST ja ENESEPETTUSEST.
kas sa siis tahad ennast Muuta?
FAKE IT, FAKE IT -- TILL YOU MAKE IT.
Cameron Russelli videot vaatasime töö juures koosviibimisel.
muidu ilmselt libiseks sellest mööda, sest tunduks pinnapealse teemana.
ometi vaatasin. ja nüüd soovitan.
2:50 räägib ta Geneetilisest Loteriist ja Päranduse saamisest.
tegelikult teeb ta kogu oma esinemise jooksul mitu olulist visuaalset vastandamist.
8:08 öeldud sõnad on ilmselt need, mida iga naisterahvas peaks kuulma ja mõistma, et nad ei ole oma needuses üksi. kui ma kuidagi peaksin kogu sellele esinemisele mingi märksõna omistama, siis ilmselt esimesel kohal oleks see sõna: teraapiline.
ma lisan siia teise klipi, mis minu jaoks tugevalt seondub esimesega veel ühe märksõna kaudu:
kehaasendid.
see esinemine oli huvitav, aga ma olin asjast eemal hetkeni, kui ta hakkas iseenda kogemusest rääkima.
korraga oli sellel kõigel märk küljes -- ta rääkis millestki isiklikult läbielatust!!!
maailmas, kus enamus asju on teeseldud, kus toimub suur nukuteater, on isiklik kogemus nagu pärl porimülkas.
mõlemas klipis on juttu ENESEKINDLUSEST ja ENESEPETTUSEST.
kas sa siis tahad ennast Muuta?
reede, 18. jaanuar 2013
videoahvid
inimesed on ahvidest kõige andekamad ahvijad.
me õpime jäljendamise kaudu.
me õpime häälestust.
ja selles mõttes on kirjutamine ja lugemine tekitanud lõhe meie mõtlemisse.
me kujutleme enam kui kogeme.
teksti kirjutades saan ma loota ainult lugeja kujutlusvõimele.
kaasamõeldasoovile.
tema häälestuse ettevalmistusele.
sajandeid on haridussüsteem sellele eeldusele põhinenud.
õpetaja räägib asjadest klassis ja õpilased püüavad seda juttu enda jaoks elavaks kogemuseks mõelda.
...ja et enamusel jutudel see ei pruugi õnnestuda, siis nad salvestavad endaasse sellest mingid karikatuurid või ebamäärased ühikud või tähendusväljata sõnad.
tõsi -- kõige selle käigus õpitakse ka reaalselt vaja minevaid oskuseid -- arendatakse meeldejätmisoskust, eneseväljendamise oskust, arvutamisoskust,... unustamisoskust.
viimaste aegade tehnolooogia areng on aga loonud täiesti uue võimaluse tagasi ahviks saada.
alltoodud Chris Andersoni esinemise alguspooles näed klippi väikesest poisist, kes kodustes tingimustes on ise omal käel internetist leitud klippide eeskujul õppinud breiktantsu.
see on idee, mis võib muuta kogu haridussüsteemi:
kunagi noore õpetajane kirjutasin analoogsest ideest artikli.
et õpetajad ei saa võistelda saatejuhtidega. telesaadetes on saatejuhi taga oma meeskond, kes kogu etteastet nädala ette valmistab. ja ta esineb ainult ühes saates. õpetajal tuleb aga olla saatejuht üksi, reaalse auditooriumi ees ja 5-8 saadet päevas. tolles läbi kahe lehenumbri lohisenud pikas artiklis panin toona ette hakata rajama videomaterjali andmebaasi.
et õpetajad suudaksid suurte kogemuste baasil teha igast õppeprogrammis esinevast tunnist meeldejääva ja tehniliselt hästi varustatud saate. igas saates oleks erinev õpetaja. ta saaks teiste abiga keskenduda just selle teema ettevalmistamisele, anda endast parima. ja siis seda saadet näidataks igas koolis.
ja sellega õpetajate koormus langeks mõistusepäraseks -- ta ei peaks olema showstar. ta oleks juhendaja, tagasiside andja, kontrolltööde läbiviija.
naiivne lootus. eriti toonastes tingimustes.
ühelgi õpetajal poleks selleks aega olnud.
praeguste tehniliste tingimuste juures on asjad hoopis teised. sa saad reaalsesse tundi kaamera üles seada ja praktiliselt tasuta toimuvat salvestada.
näiteks.
aga midagi ongi juba toimumas!
sa oled midagi kuulnud Khani Akadeemiast?
Khan Academy õppematerjalid leiad siit
me õpime jäljendamise kaudu.
me õpime häälestust.
ja selles mõttes on kirjutamine ja lugemine tekitanud lõhe meie mõtlemisse.
me kujutleme enam kui kogeme.
teksti kirjutades saan ma loota ainult lugeja kujutlusvõimele.
kaasamõeldasoovile.
tema häälestuse ettevalmistusele.
sajandeid on haridussüsteem sellele eeldusele põhinenud.
õpetaja räägib asjadest klassis ja õpilased püüavad seda juttu enda jaoks elavaks kogemuseks mõelda.
...ja et enamusel jutudel see ei pruugi õnnestuda, siis nad salvestavad endaasse sellest mingid karikatuurid või ebamäärased ühikud või tähendusväljata sõnad.
tõsi -- kõige selle käigus õpitakse ka reaalselt vaja minevaid oskuseid -- arendatakse meeldejätmisoskust, eneseväljendamise oskust, arvutamisoskust,... unustamisoskust.
viimaste aegade tehnolooogia areng on aga loonud täiesti uue võimaluse tagasi ahviks saada.
alltoodud Chris Andersoni esinemise alguspooles näed klippi väikesest poisist, kes kodustes tingimustes on ise omal käel internetist leitud klippide eeskujul õppinud breiktantsu.
see on idee, mis võib muuta kogu haridussüsteemi:
kunagi noore õpetajane kirjutasin analoogsest ideest artikli.
et õpetajad ei saa võistelda saatejuhtidega. telesaadetes on saatejuhi taga oma meeskond, kes kogu etteastet nädala ette valmistab. ja ta esineb ainult ühes saates. õpetajal tuleb aga olla saatejuht üksi, reaalse auditooriumi ees ja 5-8 saadet päevas. tolles läbi kahe lehenumbri lohisenud pikas artiklis panin toona ette hakata rajama videomaterjali andmebaasi.
et õpetajad suudaksid suurte kogemuste baasil teha igast õppeprogrammis esinevast tunnist meeldejääva ja tehniliselt hästi varustatud saate. igas saates oleks erinev õpetaja. ta saaks teiste abiga keskenduda just selle teema ettevalmistamisele, anda endast parima. ja siis seda saadet näidataks igas koolis.
ja sellega õpetajate koormus langeks mõistusepäraseks -- ta ei peaks olema showstar. ta oleks juhendaja, tagasiside andja, kontrolltööde läbiviija.
naiivne lootus. eriti toonastes tingimustes.
ühelgi õpetajal poleks selleks aega olnud.
praeguste tehniliste tingimuste juures on asjad hoopis teised. sa saad reaalsesse tundi kaamera üles seada ja praktiliselt tasuta toimuvat salvestada.
näiteks.
aga midagi ongi juba toimumas!
sa oled midagi kuulnud Khani Akadeemiast?
Khan Academy õppematerjalid leiad siit
teisipäev, 1. jaanuar 2013
teraapiagrupi olemus
hea näide teraapiagrupi olemuse mõistmiseks. siin on koondavalt toodud grupitöö eelised.
paljud pelgavad oma probleemiga kellegi konkreetse terapeudi juurde minna.
grupitöös need pinged taanduvad. sa saad aru, et ka teised on sama probleemiga hädas.
tekib solidaarsustunne.
klipi keskosas tuleb juttu noorest naisest, kes keeldus endast rääkimast, sest ta arvas, et mitte keegi ei saa selles grupis tema olukorrast aru. grupikaaslaste mõistasoov oli võti, mis aitas tal sellest blokist lahti saada.
inimene peab saama asju endast välja rääkida. peab.
Muutujate algkursus saab olema teistsugune.
tahaks, et suures ringis istumist poleks nii palju, et oleks tegevusi.
samuti ei oleks see tegelikult teraapia.
teraapia tähendaks möödaniku pingete vabastamist.
Muutujate kursus idee on aga ristivastupidine.
MUUTUJATE kursusel osalejad hakkavad looma enda jaoks uusi käitumisideid.
me hakkame praktiseerima teisele inimesele tähelepanu osutamist.
me õpime uut moodi oma mõtteid sõnastama.
kodeerime ennast ümber.
saad aru -- siin on suur vahe.
rõhk on mineviku pealt tulevikule suunatud.
PS! see video on hästi tehtud. kui meil Muutujate algkursuse formaat saab paika, siis on kindlasti seda tüüpi videot vaja.
paljud pelgavad oma probleemiga kellegi konkreetse terapeudi juurde minna.
grupitöös need pinged taanduvad. sa saad aru, et ka teised on sama probleemiga hädas.
tekib solidaarsustunne.
klipi keskosas tuleb juttu noorest naisest, kes keeldus endast rääkimast, sest ta arvas, et mitte keegi ei saa selles grupis tema olukorrast aru. grupikaaslaste mõistasoov oli võti, mis aitas tal sellest blokist lahti saada.
inimene peab saama asju endast välja rääkida. peab.
Muutujate algkursus saab olema teistsugune.
tahaks, et suures ringis istumist poleks nii palju, et oleks tegevusi.
samuti ei oleks see tegelikult teraapia.
teraapia tähendaks möödaniku pingete vabastamist.
Muutujate kursus idee on aga ristivastupidine.
MUUTUJATE kursusel osalejad hakkavad looma enda jaoks uusi käitumisideid.
me hakkame praktiseerima teisele inimesele tähelepanu osutamist.
me õpime uut moodi oma mõtteid sõnastama.
kodeerime ennast ümber.
saad aru -- siin on suur vahe.
rõhk on mineviku pealt tulevikule suunatud.
PS! see video on hästi tehtud. kui meil Muutujate algkursuse formaat saab paika, siis on kindlasti seda tüüpi videot vaja.
reede, 14. detsember 2012
SUHTLEMISTREENING
hetkel ei tea, kuidas just seda reaalselt käima saada.
tean, et ma tahan seda, et seda on vaja. ja et sellest peab tulema midagi olulist.
on olemas terva suur hulk selliseid töövorme: enesekehtestamise töögrupid, psühhodraama, tunnistaja praktika, ka anonüümste alkohoolikute liikumises on kindlasti häid ideid...
lihtsalt on vaja välja setitada need toimivad ja ennastgenereerivad elemendid, mis tekitaksid vajaduse seda töövormi elus hoida ja paljundada. et keegi ei peaks asja vedama, et asja hoiavad koos mängureeglid. et see ei oleks sulgunud mäng, vaid et selles osalejad saaksid seda edasi arendada.
ja seda mitte mingil juhul ärina.
raha rikub asja eheduse. raha on võlts.
olukord:
ringi keskel seisavad loosiga valitud või vabatahtlikult osaleda soovijad ja loevad üksteisele ette tekste.
üks neist tõmbab lehe ja loeb teise poole pöördudes sellise lause: "Su jalad haisevad!"
ta partner võib siis käigult improviseerida, aga tal võib olla ka valik strateegiate nimetusi ja ta võib öelda, et "ma nüüd valiksin Osalise omaksvõtu strateegia" ja teised osalised siis küsiksid "Mismoodi sa seda siis sõnastaksid?" ja tema siis sõnastaks.
selline Tempo Mahavõtmise harjutus.
Rutiin.
saab ka teha nii, et tal on etteantud vastused ja ta valib sealt sobivama ja loeb ette.
saab ka nii, et ta tõmbab suvalise vastuse ja loeb ette.
samuti on võimalik, et osalised loevad valjusti ettevalmistatud teksti -- nad näevad ühte lauset korraga. (karaoke?)
niimoodi võiks läbi mängida paljud rolliolukorrad:
mees-naine (kusjuures variant, et mees loeb naise teksti ja naine mehe oma),
lapsevanem- laps,
õpetaja-õpilane,
ülemus-alluv,
isand-ori,
kõrk egotrentrik - alandlik loovutaja,
ahne teiste ärakasutaja - inimene, kellel pole vajadusi
jnejne.
mida rohkem inimesi sellistes gruppides leidub, seda rohkem ideid saab omavahel vahetada.
("oh, nad tegid oma grupis seda, täitsa lahe, peaks ka proovima")
- - -
miks peab asju välja ütlema? miks ma usun sellise grupitöö vajadusse:
* asju tuleb välja öelda.
võimalik, et koolisüsteem on inimesi rikkunud, et nad ei taha asju välja öelda (või siis räägivad vuristades või ebaselgelt... kuidas kellelgi on kujunenud )
* asjade ütlemisel peab olema konkreetne inimene, kelle poole pöördutakse.
me ei oska üldselt seda üldse.
vot siin on küll koolisüsteem meid rikkunud -- me läheme tahvli ette ja esineme eikellelegi!!ka feissaris on meil see suurepärane võimalus. me räägime valjusti eikellegagi.
see pole loomulik.
selles suhtes imetlen jaapani kultuuri pärandit -- seal on see viisakuse ja tähelepanu osutamise idee. see on tähtis -- sa teadvustad teisele inimesele, et sa nüüd oled täielikult temale pühendunud.
me ei oska suhelda.
minul näiteks on probleem, et ma ei suuda rääkimise ajal kogu aeg inimesele silma vaadata. ma lihtsalt kaotan oma mõtte, silmad on nii eksitavad. ma tahan silmavaatamist osata.
* selle grupitöö üks eesmärke on ka see, et inimesed peavad õppima tõhusalt väljenduma.
me tavaliselt ei saa tagasisidet, et kas inimene sai meie ütlemisest õigesti aru.
inimesed on suured tõlgendajad. kuulevad seda, mida tahavad kuulda.
eriti siis, kui ütleja teeb seda möödaminnes, oma partnerile keskendumata.
niimoodi teiste ees konkreetsele inimesele teksti rääkides ja pärast teiste poolt tagasisidet saades (et mida oleks võinud teisiti öelda ja mis oli hästi öeldud) hakkad tähelepanu pöörama nendele sõnadele, mida oleks õige kasutada. su sõnakasutus muutub tõhusamaks.
* me peame konfliktolukordi läbi mängima. sest kui reaalses elus midagi sellist tekib, siis sa ei kuku rivist välja, sest otsid paaniliselt vastust.
sa oled sellistes olukordades hoopis enesekindlam, sest mäletad analoogseid konfliktide läbimängimisi grupist ja seda, et seal leiti tõhusaid lahendusi.
usk, et olukorda saab lahendada, on suur eelis.
* asjade välja ütlemine.
me kanname endas kibestumisi ammumöödunud olukordadest.
me ei saanud siis neid lahendatud. jätsime ütlemata laused, mis oleks pidanud ütlema.
nüüd saab tekkida aga grupis kunstlik olukord, kus sa saad selle lause välja öelda!
hoopis teine olukord, hoopis teine teema -- aga sa saad selle lause välja öeldud.
väljaütlemine loeb.
kukekese voolimine saab lõpetatud.
sa sulged selle energiat neelava stressori enda jaoks.
see saab lahendatud.
sa oled vaba.
* nii nagu võitluskunstides on katad -- kohustuslikud seeriad, mida sa pead aastaid omandama, et lõpuks saavutada vabadus -- nii ka selles grupitöös sa omandad suhtlemisvabaduse. tehes läbi kõik kohustuslikud olukorrad on sul piisavalt MAHTU, et reaalses olukorras suurepäraselt hakkama saada.
* me programmerime ennast oma jutuga.
kui me muudame neid lauseid, muutume ka ise.
tean, et ma tahan seda, et seda on vaja. ja et sellest peab tulema midagi olulist.
on olemas terva suur hulk selliseid töövorme: enesekehtestamise töögrupid, psühhodraama, tunnistaja praktika, ka anonüümste alkohoolikute liikumises on kindlasti häid ideid...
lihtsalt on vaja välja setitada need toimivad ja ennastgenereerivad elemendid, mis tekitaksid vajaduse seda töövormi elus hoida ja paljundada. et keegi ei peaks asja vedama, et asja hoiavad koos mängureeglid. et see ei oleks sulgunud mäng, vaid et selles osalejad saaksid seda edasi arendada.
ja seda mitte mingil juhul ärina.
raha rikub asja eheduse. raha on võlts.
olukord:
ringi keskel seisavad loosiga valitud või vabatahtlikult osaleda soovijad ja loevad üksteisele ette tekste.
üks neist tõmbab lehe ja loeb teise poole pöördudes sellise lause: "Su jalad haisevad!"
ta partner võib siis käigult improviseerida, aga tal võib olla ka valik strateegiate nimetusi ja ta võib öelda, et "ma nüüd valiksin Osalise omaksvõtu strateegia" ja teised osalised siis küsiksid "Mismoodi sa seda siis sõnastaksid?" ja tema siis sõnastaks.
selline Tempo Mahavõtmise harjutus.
Rutiin.
saab ka teha nii, et tal on etteantud vastused ja ta valib sealt sobivama ja loeb ette.
saab ka nii, et ta tõmbab suvalise vastuse ja loeb ette.
samuti on võimalik, et osalised loevad valjusti ettevalmistatud teksti -- nad näevad ühte lauset korraga. (karaoke?)
niimoodi võiks läbi mängida paljud rolliolukorrad:
mees-naine (kusjuures variant, et mees loeb naise teksti ja naine mehe oma),
lapsevanem- laps,
õpetaja-õpilane,
ülemus-alluv,
isand-ori,
kõrk egotrentrik - alandlik loovutaja,
ahne teiste ärakasutaja - inimene, kellel pole vajadusi
jnejne.
mida rohkem inimesi sellistes gruppides leidub, seda rohkem ideid saab omavahel vahetada.
("oh, nad tegid oma grupis seda, täitsa lahe, peaks ka proovima")
- - -
miks peab asju välja ütlema? miks ma usun sellise grupitöö vajadusse:
* asju tuleb välja öelda.
võimalik, et koolisüsteem on inimesi rikkunud, et nad ei taha asju välja öelda (või siis räägivad vuristades või ebaselgelt... kuidas kellelgi on kujunenud )
* asjade ütlemisel peab olema konkreetne inimene, kelle poole pöördutakse.
me ei oska üldselt seda üldse.
vot siin on küll koolisüsteem meid rikkunud -- me läheme tahvli ette ja esineme eikellelegi!!ka feissaris on meil see suurepärane võimalus. me räägime valjusti eikellegagi.
see pole loomulik.
selles suhtes imetlen jaapani kultuuri pärandit -- seal on see viisakuse ja tähelepanu osutamise idee. see on tähtis -- sa teadvustad teisele inimesele, et sa nüüd oled täielikult temale pühendunud.
me ei oska suhelda.
minul näiteks on probleem, et ma ei suuda rääkimise ajal kogu aeg inimesele silma vaadata. ma lihtsalt kaotan oma mõtte, silmad on nii eksitavad. ma tahan silmavaatamist osata.
* selle grupitöö üks eesmärke on ka see, et inimesed peavad õppima tõhusalt väljenduma.
me tavaliselt ei saa tagasisidet, et kas inimene sai meie ütlemisest õigesti aru.
inimesed on suured tõlgendajad. kuulevad seda, mida tahavad kuulda.
eriti siis, kui ütleja teeb seda möödaminnes, oma partnerile keskendumata.
niimoodi teiste ees konkreetsele inimesele teksti rääkides ja pärast teiste poolt tagasisidet saades (et mida oleks võinud teisiti öelda ja mis oli hästi öeldud) hakkad tähelepanu pöörama nendele sõnadele, mida oleks õige kasutada. su sõnakasutus muutub tõhusamaks.
* me peame konfliktolukordi läbi mängima. sest kui reaalses elus midagi sellist tekib, siis sa ei kuku rivist välja, sest otsid paaniliselt vastust.
sa oled sellistes olukordades hoopis enesekindlam, sest mäletad analoogseid konfliktide läbimängimisi grupist ja seda, et seal leiti tõhusaid lahendusi.
usk, et olukorda saab lahendada, on suur eelis.
* asjade välja ütlemine.
me kanname endas kibestumisi ammumöödunud olukordadest.
me ei saanud siis neid lahendatud. jätsime ütlemata laused, mis oleks pidanud ütlema.
nüüd saab tekkida aga grupis kunstlik olukord, kus sa saad selle lause välja öelda!
hoopis teine olukord, hoopis teine teema -- aga sa saad selle lause välja öeldud.
väljaütlemine loeb.
kukekese voolimine saab lõpetatud.
sa sulged selle energiat neelava stressori enda jaoks.
see saab lahendatud.
sa oled vaba.
* nii nagu võitluskunstides on katad -- kohustuslikud seeriad, mida sa pead aastaid omandama, et lõpuks saavutada vabadus -- nii ka selles grupitöös sa omandad suhtlemisvabaduse. tehes läbi kõik kohustuslikud olukorrad on sul piisavalt MAHTU, et reaalses olukorras suurepäraselt hakkama saada.
* me programmerime ennast oma jutuga.
kui me muudame neid lauseid, muutume ka ise.
kolmapäev, 18. juuli 2012
101 argifilosoofia harjutust
eile oli selline kena päev, kus sündmused olid õiges suunas polariseerunud.
niikuinii oled ise ka märganud, et mingitel päevadel on suht mõttetu üritada asju ära teha, sest pole õiged lained ja mõnikord on kohe terve päev, kus liigud läbi sündmuste ja probleemide nagu õlitatult.
mul eile õnnestus kaks probleemi, mida ma täpselt ei teadnud, kuidas -- ja tööde käigus tekkinud üks probleem, millest mul polnud aimugi -- niimoodi sujuvalt lahendada. see viimane lahendus oli küll täiesti nagu kellegi kingitus. ma poleks uskunud, et mul nii ilmekalt veab.
ja kui sa selgelt tunned, et oled sündmuste laineharjal, siis tuleb seda kasutada.
niisiis pärast trenni mul oli veidi nõutu hetk, sest mul oli mitu tundi aega üle. võimaluste kuhja alt ujus järsku välja mõte, et raamatukogu on siinsamas ja astuks sealt läbi, et äkki on Eliade "Doktor Honigbergeri saladus" seal saadaval. see on raamatuke, mida hea tuttav soovitas ja mida olen nii 3 kuud asjatult kuskilt kätte saada üritanud.
ja see oligi olemas.
siis kohe tekkis tunne, et mul on kodus veel mitu raamatut pooleli ja plaanis ja üldse pole sellist praktiliste tehnikate teemat. tahtsin juba mööduva raamatukogu töötaja poole pöörduda, aga siis proovisin veel laineharjal olla ja liikusin psühholoogia ja vaimuvalla riiuli poole. paar raamatut, mis võtsin, olid targutamist täis kirjutatud. tead küll, sellised "nüüd ma kirjutan raamatu, see peaks müüma" vaimus asjad.
ja siis sattus näppu Roger-Pol Droit "101 argifilosoofia harjutust". põgus lugemine andis kohe tunde, et siin on ideid.
hõivasin.
et oli ikka veel aega, siis pärast linna peal tiirutamist leidsin lõpuks Tornide väljakul kena pargipingi ja uurisin raamatut lähemalt.
esimene harjutus oli "Hüüda iseennast".
et rahvast lähimas ümbruses polnud ja mürafoon päris tugev, siis hakkasin harjutama. seal on pikem selgitus, kuidas seda teha ja millised kaasmõjud ja muljed võivad tekkida. ja kestuseks oli pakutud umbes 20 minutit.
täitsa lõbus.
mitmed seal välja pakutud harjutused on midagi, mida olen juba teinud, nagu pimeduses kõndimine, paastumine, naeratamine ükskõik kellele... väga palju on seal selliseid asju, mida castaneda liinis mittetegemiseks nimetatakse.
aga oluline on selle raamatu häälestus. ma usun, et saan sealt inspiratsiooni.
niikuinii oled ise ka märganud, et mingitel päevadel on suht mõttetu üritada asju ära teha, sest pole õiged lained ja mõnikord on kohe terve päev, kus liigud läbi sündmuste ja probleemide nagu õlitatult.
mul eile õnnestus kaks probleemi, mida ma täpselt ei teadnud, kuidas -- ja tööde käigus tekkinud üks probleem, millest mul polnud aimugi -- niimoodi sujuvalt lahendada. see viimane lahendus oli küll täiesti nagu kellegi kingitus. ma poleks uskunud, et mul nii ilmekalt veab.
ja kui sa selgelt tunned, et oled sündmuste laineharjal, siis tuleb seda kasutada.
niisiis pärast trenni mul oli veidi nõutu hetk, sest mul oli mitu tundi aega üle. võimaluste kuhja alt ujus järsku välja mõte, et raamatukogu on siinsamas ja astuks sealt läbi, et äkki on Eliade "Doktor Honigbergeri saladus" seal saadaval. see on raamatuke, mida hea tuttav soovitas ja mida olen nii 3 kuud asjatult kuskilt kätte saada üritanud.
ja see oligi olemas.
siis kohe tekkis tunne, et mul on kodus veel mitu raamatut pooleli ja plaanis ja üldse pole sellist praktiliste tehnikate teemat. tahtsin juba mööduva raamatukogu töötaja poole pöörduda, aga siis proovisin veel laineharjal olla ja liikusin psühholoogia ja vaimuvalla riiuli poole. paar raamatut, mis võtsin, olid targutamist täis kirjutatud. tead küll, sellised "nüüd ma kirjutan raamatu, see peaks müüma" vaimus asjad.
ja siis sattus näppu Roger-Pol Droit "101 argifilosoofia harjutust". põgus lugemine andis kohe tunde, et siin on ideid.
hõivasin.
et oli ikka veel aega, siis pärast linna peal tiirutamist leidsin lõpuks Tornide väljakul kena pargipingi ja uurisin raamatut lähemalt.
esimene harjutus oli "Hüüda iseennast".
et rahvast lähimas ümbruses polnud ja mürafoon päris tugev, siis hakkasin harjutama. seal on pikem selgitus, kuidas seda teha ja millised kaasmõjud ja muljed võivad tekkida. ja kestuseks oli pakutud umbes 20 minutit.
täitsa lõbus.
mitmed seal välja pakutud harjutused on midagi, mida olen juba teinud, nagu pimeduses kõndimine, paastumine, naeratamine ükskõik kellele... väga palju on seal selliseid asju, mida castaneda liinis mittetegemiseks nimetatakse.
aga oluline on selle raamatu häälestus. ma usun, et saan sealt inspiratsiooni.
teisipäev, 20. märts 2012
sõnade jõud
see on hea ettekanne ja mitu teemat, mis vääriks tähelepanu. eelkõige põhiline sõnum -- kuidas me sõnadega määrame maailma olema vähem elamisväärse.
(miks me seda teeme siis ometi?)
üks lugu on aga doktor P-st, kes paari lausega suutis muuta väikesel amputeeritud jalgadega tüdrukul tema igapäevased tüütud, kurnavad taastusravi harjutused tervet tema elu muutnud väljakutseks. need mõned sõnad andsid tema tegevusele tähenduse, andsid sädeme kogu eluks. paar lauset kõigest ja invaliidi asemel on meil inimene, kes elab täiega.
selline sädeme süütamine on tähelepanuväärne oskus.
räägin loo oma noorusest, olukorrast mis jäi tähenduslikuna meelde.
kunagi käisin ülikooli juures olevas kunstikabinetis. see oli peahoone keldris ja no ma ei pidanud ennast kellekski, aga tõmbas sinna. + kursavenna mõju. igal juhul see kulus mulle ära. igasugune tegevuslik enda väljendada püüdmine on niiehknii õige asi. seda peab.
aga see oli ka selline koosviibimise koht, kus sai niisama suhelda. et oli loengute vahel paus, siis põikasid sinna.
paar aastat hiljem peale kooli astusin sealt ühel päeval läbi, et inimesi taas näha ja suhelda. istusime siis taga nurgas vanade kunagi nikerdatud käetugede ja jalgadega diivanitel, tugitoolidel ja vestlesime niisama ja samal ajal suuremas ruumiosas üks tüüp kurnas inspiratsioonihoos söega alusele kinnitatud paberipinda. me jutlesime ja no silmanurgast tiksus teadvusse, et keegi määrib paberit. aga las mässab -- see tobe geeniuse periood on paratamatu mingi eaga kaasnev. tuleb teha ja teha ja teha... siis võibolla...
aga vot siis ühel hetkel see tüüp lõpetas. ja pöördus otse kunstikabineti juhataja poole, et tule ja ütle oma hinnang asja kohta.
ma kuidagi lõksusin tühikäigul, sest no suur paberipind oli sõega ära kaetud ja no mitte kuraditki ei osanud mu mõistus seal vaatamisväärset leida. oli piinlik tühimik hetkes.
aga Andrus tõusis
ja läks seda geniaalset vaimuplahvatust vaatama.
ta vaatas seda päris tükk aega.
me olime just hetk tagasi elavalt vestelnud ja oli mõnus seltskond ja selline melu üleval. ja nüüd me kõik lihtsalt ootasime.
Andrus vaatas eemalt, vaatas päris lähedalt ülalt diagonaalis alla.
ja siis osutas ühele kohale kogu sellles ülesodituses ja ütles: "see on päris huvitav".
kõik.
bah! mul oli hea hulk tuttavaid, kes oleks tüübi sel hetkel elusalt tuhastanud.
mõnuga. sarkasm on hästileviv nakkus.
aga üks inimene võttis vaevaks ja leidis kogu kaosest midagi märkimisväärset.
kui ma nüüd kirjutan, siis tunnen taaskord seda sangviini ja söe ja keldrikopituse lõhna, mis raamis seda hetke.
mäletan, et minu jaoks oli see täiesti ootamatu olukord. ja mõistmine. et vot nii on ka võimalik.
see meeldis mulle.
mahategemise asemel leida see vähimgi positiivne alge, millele teine inimene saaks oma enesekindlust edasi ehitada.
olen korduvalt oma elus üritanud teha midagi samaväärset.
mitte tappa ja maha teha, vaid näha ilusat alget. midagi, mis aitaks kedagi edasi. mis annnaks talle tunde, et ta üritas, ja sellel oli mõte. selles on edasiminek. olgu kasvõi vähim -- aga ikkagi see.
mõnikord see õnnestub.
mõnikord mitte.
mõnikord tahaks hoopis enamat, kui välja tuleb.
aga see on õige igal juhul.
see on väärt püüdlemist.
sa ei tahaks?
Tellimine:
Postitused (Atom)