tehnika, mis omandatud Tensegrity praktikast.
Tensegrity üks põhieesmärke on praktiseerija sisedialoogi peatamine.
me elame suurel määral jutustuses.
oleme rääkivad pead.
instinktiivselt inimesed tajuvad sisedialoogi domineerimisest pääsemise vajadust käies erinevates füüsilist tähelepanu nõudvates trennides. praktiseerides kehalist täit tähelepanu nõudvaid tegevusi.
nende kogu tähelepanu on kehalisel tegevusel, neil pole energiat sisedialoogi üleval pidada.
"ah, mis jumalik päikeseloojang! mul pole sõnu selle äraseletamiseks, see on nii hingematvalt püha kogemus, nagu oleksin ma...blablabla"
ja kogu maagiline hetk on raisatud.
maailm on sinu olemusega kokku kõlamas.
aga vahetu kogemise, vahetu kogu jõu ja ilu hoomamise asemel sa seletad. mõtled, kus ja kellele sel teemal Esineda.
enese peatamine:
olime aastaid grupis teinud pikemaid-lühemaid maagiliste soorituste seeriaid.
pikkade seeriate puhul kippus tekkima konveieri automatism. sul polnud vaja asjale keskenduda, keha teadis, mis liikumised tulevad järgmiseks, hingamise rütmide järgi tajusid sama soorituse kordamiste arvu (8 rütm).
aga siis mingil aastal kandus Cleargreeni workshoppide kaudu see peatamise idee meie gruppi.
tehnika lihtne -- keset mingi seeria praktiseerimist hüüdis keegi: "sisemine vaikus!" ja kõik katkestasid oma praktika ja heitsid pikali ja üritasid oma sisedialoogi välja lülitada.
mõnikord lebasime kaua.
selle enese peatamise idee omandamiseks kulus vist pikk aeg, enne kui see kandus igapäeva elu olukorda.
taaskord oli tekkinud tüli mu kunagise elukaaslasega.
me olime aastaid selle oskamist arendanud. kogunud põhjendusi ja etteheiteid...
aga siis ühel hetkel jõudis mulle kohale, et olgu mu argumendid kui veenvad tahes, neid ei kuulata, neid moonutatakse, neist sõidetakse üle...
ja ma peatusin,
keerasin ümber,
läksin majast välja,
kõndima.
seal oli kevad. kerge udu ja lindude õhtused hääled ja kõrgendikult kaugele vaade.
noor ja puhas kevad.
keegi ei pea hüüdma sulle "sisemine vaikus!"
sa saad leiutada omad märguanded ja peatumise võimalused.
kindel on aga see, et sa pead seda treenima.
teadlikult harjutama.
palju.
enne kui su olemus selle idee omaks võtab ja hakkab ise rakendama.
siis sul pole vaja mõelda. see tuleb iseenesest.
Muutjate grupipraktikas tahaks kasutusele võtta tehnika edasiaerenduse.
visandlikult oleks idee järgmine:
grupis suheldes võime kasutada seda "sisemine vaikus" hüüdmise tehnikat, aga sellele lisaks võiks olla märksõnad ja tunnused, mida kui keegi kogemata ütleb, siis kõik, kes märkavad, peatavad enda.
pakun välja esialgsed võimalused:
* kui keegi kasutab sõnaühendit MA EI... (ma ei oska, ma ei taha, ma ei viitsi, ma pole nii andekas... ühesõnaga -- kui inimene tegeleb enda ahistamisega)
* kui kasutatakse sõna AGA (see on sul täitsa hea mõte, AGA...)
* kui kasutatakse käskivat kõneviisi ("too mulle, palun..." on ikkagi käskiv kõneviis, läbi lillede kamandamine)
mis veel?
kui nii mõtlen, siis "sisemine vaikus" hüüde asemel on sõna AGA hüüda ehk isegi otstarbekam.
Tensegrity üks põhieesmärke on praktiseerija sisedialoogi peatamine.
oleme rääkivad pead.
instinktiivselt inimesed tajuvad sisedialoogi domineerimisest pääsemise vajadust käies erinevates füüsilist tähelepanu nõudvates trennides. praktiseerides kehalist täit tähelepanu nõudvaid tegevusi.
nende kogu tähelepanu on kehalisel tegevusel, neil pole energiat sisedialoogi üleval pidada.
"ah, mis jumalik päikeseloojang! mul pole sõnu selle äraseletamiseks, see on nii hingematvalt püha kogemus, nagu oleksin ma...blablabla"
ja kogu maagiline hetk on raisatud.
maailm on sinu olemusega kokku kõlamas.
aga vahetu kogemise, vahetu kogu jõu ja ilu hoomamise asemel sa seletad. mõtled, kus ja kellele sel teemal Esineda.
enese peatamine:
olime aastaid grupis teinud pikemaid-lühemaid maagiliste soorituste seeriaid.
pikkade seeriate puhul kippus tekkima konveieri automatism. sul polnud vaja asjale keskenduda, keha teadis, mis liikumised tulevad järgmiseks, hingamise rütmide järgi tajusid sama soorituse kordamiste arvu (8 rütm).
aga siis mingil aastal kandus Cleargreeni workshoppide kaudu see peatamise idee meie gruppi.
tehnika lihtne -- keset mingi seeria praktiseerimist hüüdis keegi: "sisemine vaikus!" ja kõik katkestasid oma praktika ja heitsid pikali ja üritasid oma sisedialoogi välja lülitada.
mõnikord lebasime kaua.
selle enese peatamise idee omandamiseks kulus vist pikk aeg, enne kui see kandus igapäeva elu olukorda.
taaskord oli tekkinud tüli mu kunagise elukaaslasega.
me olime aastaid selle oskamist arendanud. kogunud põhjendusi ja etteheiteid...
aga siis ühel hetkel jõudis mulle kohale, et olgu mu argumendid kui veenvad tahes, neid ei kuulata, neid moonutatakse, neist sõidetakse üle...
ja ma peatusin,
keerasin ümber,
läksin majast välja,
kõndima.
seal oli kevad. kerge udu ja lindude õhtused hääled ja kõrgendikult kaugele vaade.
noor ja puhas kevad.
keegi ei pea hüüdma sulle "sisemine vaikus!"
sa saad leiutada omad märguanded ja peatumise võimalused.
kindel on aga see, et sa pead seda treenima.
teadlikult harjutama.
palju.
enne kui su olemus selle idee omaks võtab ja hakkab ise rakendama.
siis sul pole vaja mõelda. see tuleb iseenesest.
Muutjate grupipraktikas tahaks kasutusele võtta tehnika edasiaerenduse.
visandlikult oleks idee järgmine:
grupis suheldes võime kasutada seda "sisemine vaikus" hüüdmise tehnikat, aga sellele lisaks võiks olla märksõnad ja tunnused, mida kui keegi kogemata ütleb, siis kõik, kes märkavad, peatavad enda.
pakun välja esialgsed võimalused:
* kui keegi kasutab sõnaühendit MA EI... (ma ei oska, ma ei taha, ma ei viitsi, ma pole nii andekas... ühesõnaga -- kui inimene tegeleb enda ahistamisega)
* kui kasutatakse sõna AGA (see on sul täitsa hea mõte, AGA...)
* kui kasutatakse käskivat kõneviisi ("too mulle, palun..." on ikkagi käskiv kõneviis, läbi lillede kamandamine)
mis veel?
kui nii mõtlen, siis "sisemine vaikus" hüüde asemel on sõna AGA hüüda ehk isegi otstarbekam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar