Kuvatud on postitused sildiga tähendus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga tähendus. Kuva kõik postitused

pühapäev, 31. jaanuar 2016

südamlikkus

nagu mäletad, tahan saavutada seda, et see mäng oleks mitte lihtsalt meelelahutus, vaid selle mängimise kaudu saaksid inimesed ennast muuta.
hakkaksid mõtlema oma suhtlemisele. õpiksid uusi eneseväljendamise mustreid, oleksid oma kaaslastele teisiti kogetavad -- ja seega ka teisiti koheldavad.

ja nagu mäletad, tahan mängu dodekaeedrist (12tahukas) täringut, millega määratakse ära meelelaad, milles tuleb kaardilt valitud lause öelda teise täringuga määratud kaasmängijale.

praegusel hetkel on mul tunne, et üks tahk peab olema SÜDAMLIKKUS.
seda on nii vähe selles maailmas, millega me siin sinuga koos rändame läbi aja.

seda teemat lahti mõeldes proovisin meenutada, kas ma olen oma elus kohanud inimest, kelle kohta saan öelda, et ta on südamlik inimene?
vähemalt üks inimene meenus.
meenusid veel mõned, kelle puhul see meelelaad on olemas, aga teiste häälestuste varjus.

siis meenus äsja nähtud dokk jaapani loodusest, kus inimestel on kombeks tulla Hokkaido saarele turistina lillede õitsemise ja sügisese lehtede kirjuks minemise aegadel. tulla imetlema loodust.
kultuur, kus hetke ilu peetakse oluliseks.
kus selle mõistmise jaoks on koht ja tähendus.
ma püüan seda suhtumist mõista, tunnetada. see on kuidagi seotud sellega, et neil omavahelises suhtlemises on südamlikkuse ja teise inimese austuse aspekt oluliselt enam olemas, kui meil siin.
kuna minu maailmas seda väga ei ole, siis ma ei oska selle olulisuse sisu selgemalt väljendada.

sest mida see annab -- see südamlikkus meie olelusvõitluse maailmas, kus alfad saavad endale oma tahtmise ja teised muud on selle saavutamise vahendiks?
mida on väärt see tarbetu teistest hoolimine egode maailmas -- kus igaüks on enda arvates peategelane suures näitemängus "ELU"?

▬
ÜTLE SEE VÄLJA! mäng on see maailm, kus saab leida SÜDAMLIKKUSE mõistmisele aega ja ruumi.
selles mängus saab seda tunnet endas kasvatada.
hetkhaaval.

inimene veeretab täringuga ülesande öelda kellelegi enda valitud lause südamlikult.
ta üritab.
ta kogeb ennast niimoodi rääkimas.
teised kaaslased kogevad teda sellisena.
siis tuleb hindamine - kui tal õnnestus, siis saab südamlikkuse märgi.
mängu lõpuks on selgelt näha, kellel mida õnnestub kõige paremini väljendada.
hetkel.
mitmekordne tagasiside.

▬
SÜDMLIKKUS on seespidine tunne.
kiirgumine maailma poole.

SÜMPAATIA on teistest kiirguv tunne.
osad inimesed on sümpaatsed lihtsalt niisama.
aga sümpaatne saab olla ka see, mida nad teevad või ütlevad.

nad kõlavad sinuga kokku.
selles hetkes.

see häälestus on olemas, on kogetav.
see häälestus hoiab maailma koos.

pühapäev, 27. jaanuar 2013

nädala kokkuvõte

ajaliselt tagasi liikudes:

☼ eile mängisime kolmekesi Dixit-it. ostsin selle neljapäeval. põhjus lihtne -- joonistasin töö juures muid asju mõeldes ühe tegelase paberile. vana harjumus kooli päevilt.
sirgeldamine aitab fookuses püsida. seekord ei aidanud, sest kui olin tegelasele kaardi moodi raami ümber joonistanud, siis sain aru, et see on kaart Muutujate mängust. ma veel ei tea, kuidas täpselt, aga see oli ilmselgelt see, mis peab olema.

siis meenuski Dixit. mäng, kus visuaalne element on käivitaja. ma mõtlen tegevuste kaudu, seega sain järsku tungivalt aru, et mulle on seda mängida vaja. et Muutujate mängu selgemaks mõelda.
pealegi -- mind käivitab võistlusmoment: nüüd on mul selge tahtmine, et tahan kujunduse poolest midagi sama ägedat kui Dixit (õigemini -- veel ägedamat).

☼ "valged inimesed" -- REEDElt ära tulles oli pikem maa koos minna ja siis muu jutu seas rääkisin ühest töökohast, kust tulin kunagi omal soovil ära. ja kui toonane ülemus küsis, miks? -- siis pidin paljud põhjused ühte lausesse koondama ja nii ütlesingi: "ma ei näe selles töös arenguvõimalust". see oli väga õige lause -- minult oodati etteantu teostamist ja millegi omapoolse väljapakkumine oli üldjuhul segav müra.
selle jutu lõpetuseks pidin möönma, et mu praegune töökoht pakub mulle selles mõttes palju ja mõnikord ka ootamatuid arenguvõimalusi.
siis mu kaaslane ohkaski, et küll mõnel veab. et on selliseid "valgeid inimesi", kes teevad tööd, mis neile meeldib.
mis mõttes?
selle põhimõtte pärast olin pikalt töötu. käisin töövestlustel, ühes konkursis, kus pääsesin 6 väljavalitu hulka, öeldi, et need 6 valiti ligi sajast kandideerinust. ühte kohta taheti pärast proovitöö tegemist mind päevapealt, aga siis jooksid mitmed märgid ja ma sain aru, et olen istumas mängurongile, mis kütab mööda ühte ja sama ringi väga kitsal põrandal.
mis tahan öelda -- meil on valikud.
me ei ole sunnitud hüppama esimesele liikuvale rongile. on hulk tegelasi, kes lähtuvad sellest, et inimesed tahavadki olla lüpsilehmad, et neil ei ole vaja oma elus kuhugi edasi liikuda, avastada, areneda, avaneda.
istu oma konveieri taga ja ole õnnelik, et sul seegi on.
vat ei istu!

ja refräänina kordan ikka ja jälle seda: Muutujad saab olema organisatsioon, mille raames inimesed saavad endale leida ja luua tegevused, mis neid elatavad ja pakuvad samas enese mõistmise, arengu ja eneseteostuse võimaluse. sest see on meie Üks ja Ainus elu. ja meil on õigus elada seda täiega.

☼ portaalist:
mul hetkel ei ole jaksu. kättevõtmise asi: tean, mis seal peab olema, tean, kuidas teha, kujunduse osas on ports kavandeid sisse skännitud ja ma tean, millise kujundikeelega on vaja edasi minna.
aga mul hetkel ei ole jaksu.

☼ mõisted.
oli intensiivne kirjavahetuse periood ühe inimesega, mille käigus ma pidin mitmel korral selgitama, mida ma konkreetse mõiste all mõistan.
kolmapäeval kõndisin tööle ja lõi selge pilt ette, et pean hakkama iga päev ühe mõiste lahti kirjutama, et siis paari nädala pärast oleks see asi tehtud lõpuks ometi. (mul on palju asju tolteekide sõnavarast üle võetud, olen seetõttu suhelnud Castaneda taustaga inimestega -- meil on sõnavara ühine. asjaga mitte kursis inimesele ma võin öelda näiteks sõna "taotlus" ja tal on see kõigest sõna. aga castanedade jaoks on see suure tähendusväljaga mõiste, mida paari lausega on võimatu kirjeldada)

ja sain ka selgeks, et esimene mõiste, millest alustada, on INERTSUS.
mõistet Terre Inertia olen aastate jooksul ammu juba kasutanud. ma tahan, et see mõiste hakkaks tööle.
novot.
ja seal tööle minnes oli mul ka selge arusaam, mis peaks esimene lause olema:
"Olen juba pikka aega olnud selles häälestuses, et hakkan Inertsusest kirjutama."
(kui kaua sinul läheb tavaliselt asja otsustamisest asja ärategemiseni? aasta? paar kuud? igavik?)

☼ ma enam ei kasuta tekstides inimeste nimesid. mõtlesin, et see loob intiimsema õhkkonna. aitab kaasa Läheduse (mõistete esimese nädala lõpu mõiste) loomisele. Solidaarsuse tunde tekkimisele.
eksisin.

☼ väljavõtted sellest kirjavahetusest (reaalse inimesega suheldes on hoopis parem asju sõnastada):

mis see uus peaks tulema -- see tuleks veel sõnastada.

ma võin kirjeldada kilde sellest:
muutujad peaksid olema omavahel ühtsemas häälestuses.
sul peab olema omavaheline usaldus.
sa pead teadma, et keegi ei aja oma isiklikku "äriprojekti" teiste heatahtlikku suhtumist ära kasutades (pikk jutt näidetega ajaloost) ja -- sellega kogu üritust põhja lastes.

ma kunagi nooruses kohtusin bahaidega -- sain telesse kokkuleppe, et teeme erinevate vaimsete traditsioonide esindajatega saated. kolm saadet tegime, said juhatuse kinnituse, et lähevad eetrisse. aga ei läinud -- aastaid hiljem sain teada, et saatekava koostaja oli ühest usulahust ja kaotas sellise "konkurentide" asja lihtsalt kuhugi.
savi.
igatahes oli minu jaoks see hea ettekääne suhelda selliste inimestega, kellega mul muidu poleks olnud võimalust ja põhjust suhelda. (ja lõpuks jõudsin ühe nägijani, kes aastaid sealt edasi oli mu vaimse arengu keskne kuju)

ühed neist, kellega kohtusin, olid bahaid.
nendega suhtlemisest sain eluks ajaks süüteküünla.
meid oli kümmekond inimest ringis ja meie suhtlemine oli tähelepanuväärne.
iga inimest, kes rääkis, kuulasid teised täieliku tähelepanu ja osavõtlikkusega. ma olin täiesti võõraste inimeste keskel ja ma tundsin ennast kõrgendatud tähelepanus olevana.
ja see mõjus nii, et kui ma rääkisin, siis ma püüdsin võimalikult arusaadavalt ja tõhusalt oma mõtet edasi anda.
saad aru?
see ei olnud small talk. iga su lauset kuulati täie tähelepanuga. seetõttu sa hakkasid oma mõtet hoopis korrektsemalt väljendama. rääkisid olulisest, küsisid neilt üle, kas sa said neist õigesti aru.
kogu see kõrgendatud tähelepanu olukord oli loodud lihtsalt sellega, et nad lasid sul oma laused lõpetada. küsisid täpsustusi. see õhkkond.
pärast sain teada, et neil on reeglid, mida nad inimestega suheldes peavad järgima.
astmeliselt. algul järgid kümmekonda reeglit. ja kõrgemas astmes oli mingi üle 300 vist... peaks uurima, see kindlasti kuskil kirjas. igatahes, mulle siiani kumab see -- ma tahaks seda veel.
/ - - - /

see tähendab, et muutujatel on mingid praktikad, mida nad peaksid läbima õigesse häälestusse saamiseks. olen mõned kirja pannud Muutujate blogi menüüsse.
käskiva kõneviisi vältimine, telegrammstiili vältimine, enese peatamise tehnika...
sealt on puudu üldistamise ja hinnagute andmise tekst (see on mahukas ja keeruline)... või see on siiski kuskil?
igatahes on see praktika, mida olen aastaid kasutanud.
see on oluline -- ma ei anna inimestele hinnanguid ja ei tegele nendega täpselt sinnamaani, kuhu nad mul tulla lasevad. lähtun sellest infost, mis nad mulle annavad.
ja ei räägi kedagi taga. punkt.

selles "Vägivallatus suhtlemises" on häid näiteid. aga Rosenbergi süsteemist tuleks kõvasti edasi minna.

ok, ma ei jaksa niikuinii kogu teemat hõlmata. ja see on alles esimene punkt teemast -- milline peaks olema Muutujate organisatsioon. ja kuidas need mängureeglid peaksid kajastuma portaalis.
/ - - - /

☼ mägureeglid.
jõuan tagasi algusse -- mängu juurde.
sest Muutujate kindlalt üks eripära peab olema, et puudub heirarhia, puudub struktuur -- kõike hoiab käigus ja arenemises Mängureeglitest lähtumine.

ja need tuleb saada sõnastatud nii, et neid kuulataks täie tähelepanuga.

reede, 8. juuni 2012

lähedus

kui hing on igavene, siis -- kas saab olla sellel algus?
kui on looja, kes teostab loomise ideed, siis -- kes lõi selle idee, ja kes oli looja looja?
kui olid eelmised elud, siis miks piirduda inimkogemusega? igaviku mõõtmetes on kümned tuhanded aastad kõigest murdunud sekund. Igavikku ja Lõpmatusse mahub ilmselt mõeldamatult palju teisi teadvustatud olemise vorme.
kuid mida ma oskan selle kõigega peale hakata?
mida selle teadvustamine minus muudaks?


ainus konkreetne asi, millel kõige selle jutu juures on minu jaoks toimimist mõjutav väärtus, on küsimus tähenduse kohta.
on meie olemasolul mingi tähendus?
vastuseid on kaks.
eituse puhul pole midagi edasi rääkida.
aga
kui me oleme siia maailma põhjuse pärast sisenenud,
siis kas ei võiks olla selles siinse maailma kogemise vajaduste loetelus
esimesed read sellised:
õppida Lõpmatuse ääretus tühjuses kogema Lähedust
ja
õppida Igaviku lõputus kestvuses kogema Hetke...
?

Lähedus selle paljudes imelistes tahkudes. Üksinduse vastandina.
Mis mõte on olla igavene, kui sa oled seda Igavesti Lõputus Tühjuses?

selles maailmas siin on aga võimalik kokkukõlamine, mõistmine, kaasa tundmine, koos toimimine, kiindumus...
Läheduse vajadus on see, milleks siin oleme.



ja sellest mõistmisest tulles on kummaline mõelda neile inimestele,
kes oma tegudes lähtuvad olelusvõitluse ideest.
et on õige olla teistest parem,
edukam,
üleolevam,
erilisem,
priviligeeritum...

meie ümber on Igavik, meie ümber on Lõpmatus -- milles on neetult vähe Lähedust.

hetki.