see on keeruline, aga samas lihtne.
vältida oma jutus käskivat kõneviisi.
kästakse koera. või orja. või teenrit.
võta! tassi! murra! lama! sitsi! otsi! anna! leia! tapa! ole vait! kuula!
psühholoogias on palju uuritud ema ja lapse omavahelise suhtlemise mustreid. ema on väikesele lapsele kogu maailm. tema hoiakud, tema suhtlemislaad -- kõik see on vundamendiks tulevase isiksuse kujunemisele.
Melvin Kohn tõi 70-ndatel välja oma uurimistulemuste põhjal väite, et erinevatesse sotsiaalsetesse klassidesse kuuluvad emad suhtlevad oma lastega tuntavalt erinevate mustrite järgi.
et töölisklassi (sinikraed) kuuluvad emad suhtlevad oma lastega läbi korralduste. see on see käskiv kõneviis:
ära võta! ei tohi! tule siia! pane see ära käest!
keskklassi (valgekraed) kuuluvad emad suhtlevad oma lastega rohkem läbi küsimuste esitamise, olukorra analüüsi, lapse iseseisva otsustamise toetamise.
idee selles, et töölistega suheldakse tööalaselt korralduste andmise kaudu ja üldjuhul neilt tööülesannete osas isiklikku initsiatiivi ei eeldata.
spetsialisti tase nõuab aga iseseisva töö oskust, oskust küsimusi esitada, vaidlustada seatud ülesande täitmise meetodid, leida uusi lahenduskäike.
muidugi saab kogu selle teooria kahtluse alla seada. sest no kui sel ajal oli veel klasside mõiste äratuntav, siis tänapäeval on see piir hägustumas. üha vähem on konveieril töötavaid inimesi (Hiina ja need teised välja arvatud), üha rohkem on klassidevahelisi abielusid.
sellegipoolest tasub tähelepanu pöörata asja tuumale. see käitumismuster, mis on lapse varases nooruses põhiline, määrab ka tema edasise saatuse.
kui teda on algusest peale kästud ja kamandatud, siis tal võivad olla head eeldused, aga tal pole võimalust seda ideed omandada -- talle lihtsalt ei tule pähe, et ta võiks midagi iseseisvalt arendama hakata.
tal puudub alus probleemidega tegelemiseks, ta ootab lahendusi ja korraldusi väljastpoolt.
samas on tal vaja ennast jaatada. ja väga lihtne tee selleks on eitamine, vastuhakk, "pahanduse tegemine".
selle inimese jaoks on otsuste tegemise kese temast väljas. temast ei sõltu midagi -- masinavärgi rattad jahvatavad halastamatult tema elu. ja kui sinna kaigas visata, siis ehk muutub midagi.
klassikuuluvuse kohta tooks ühe mõtlemapaneva näite:
miks ettevõtlike inimeste inimeste lapsed võivad üllatavalt ettevõtmatud olla?
palju on räägitud vanemate lämmatavast varjust.
kuid miks keegi ei küsi seda küsimust:
millisest klassist olid pärit nende inimeste kunagised lapsehoidjad?
kes neid enam mäletab, eksju? edukatel inimestel on kogu aeg kiire, neil pole aega oma laste jaoks. suurema aja on lapsed kellegi hoida. ja see inimene ehitab temale vundamendi kogu eluks.
palju targutamist, eks?
sellised üldised jutud ei tööta?
aga läheme siis isiklikuks:
kas sul oleks võimalik nüüd edaspidi oma suhtlemisest täielikult välistada käskiv kõneviis?
saaksid hakkama?
esimene aste sel trepil on lihtsalt MÄRKAMINE.
(tolteekide mõistete keeles oleks selle häälestuse nimi "enese varitsemine")
teine aste oleks avalik väljaütlemine ja alternatiivi otsimine:
"olgu, nüüd läks kamandamiseks. aga prooviks öelda sama asja ilma käskiva kõneviisita?"
või siis:
"mõned siin enda arust püüavad käskivat kõneviisi enda mõtlemisest välja saada, aga no jälle õnnestus pange astuda. ma nüüd hingan hästi rahulikult sisse ja välja... kas on arusaadav ja meeldivam, kui ma ütlen nii:...?"
või kasvõi see variant:
"ma kuulun Enese Muutmise Salaühingusse. meil on ülesanne vältida käskivat kõneviisi. ma aga panin nüüd tähele, et kasutasin käskivat kõneviisi. tohib, ma proovin nüüd teisiti:..."
avalikult välja ütlemine on tehnika, see töötab.
PS! käskiva kõneviisi vältimist on hea kirja teel suheldes harjutada.
sama teema: telegramm-stiil
vältida oma jutus käskivat kõneviisi.
kästakse koera. või orja. või teenrit.
võta! tassi! murra! lama! sitsi! otsi! anna! leia! tapa! ole vait! kuula!
psühholoogias on palju uuritud ema ja lapse omavahelise suhtlemise mustreid. ema on väikesele lapsele kogu maailm. tema hoiakud, tema suhtlemislaad -- kõik see on vundamendiks tulevase isiksuse kujunemisele.
Melvin Kohn tõi 70-ndatel välja oma uurimistulemuste põhjal väite, et erinevatesse sotsiaalsetesse klassidesse kuuluvad emad suhtlevad oma lastega tuntavalt erinevate mustrite järgi.
et töölisklassi (sinikraed) kuuluvad emad suhtlevad oma lastega läbi korralduste. see on see käskiv kõneviis:
ära võta! ei tohi! tule siia! pane see ära käest!
keskklassi (valgekraed) kuuluvad emad suhtlevad oma lastega rohkem läbi küsimuste esitamise, olukorra analüüsi, lapse iseseisva otsustamise toetamise.
idee selles, et töölistega suheldakse tööalaselt korralduste andmise kaudu ja üldjuhul neilt tööülesannete osas isiklikku initsiatiivi ei eeldata.
spetsialisti tase nõuab aga iseseisva töö oskust, oskust küsimusi esitada, vaidlustada seatud ülesande täitmise meetodid, leida uusi lahenduskäike.
muidugi saab kogu selle teooria kahtluse alla seada. sest no kui sel ajal oli veel klasside mõiste äratuntav, siis tänapäeval on see piir hägustumas. üha vähem on konveieril töötavaid inimesi (Hiina ja need teised välja arvatud), üha rohkem on klassidevahelisi abielusid.
sellegipoolest tasub tähelepanu pöörata asja tuumale. see käitumismuster, mis on lapse varases nooruses põhiline, määrab ka tema edasise saatuse.
kui teda on algusest peale kästud ja kamandatud, siis tal võivad olla head eeldused, aga tal pole võimalust seda ideed omandada -- talle lihtsalt ei tule pähe, et ta võiks midagi iseseisvalt arendama hakata.
tal puudub alus probleemidega tegelemiseks, ta ootab lahendusi ja korraldusi väljastpoolt.
samas on tal vaja ennast jaatada. ja väga lihtne tee selleks on eitamine, vastuhakk, "pahanduse tegemine".
selle inimese jaoks on otsuste tegemise kese temast väljas. temast ei sõltu midagi -- masinavärgi rattad jahvatavad halastamatult tema elu. ja kui sinna kaigas visata, siis ehk muutub midagi.
klassikuuluvuse kohta tooks ühe mõtlemapaneva näite:
miks ettevõtlike inimeste inimeste lapsed võivad üllatavalt ettevõtmatud olla?
palju on räägitud vanemate lämmatavast varjust.
kuid miks keegi ei küsi seda küsimust:
millisest klassist olid pärit nende inimeste kunagised lapsehoidjad?
kes neid enam mäletab, eksju? edukatel inimestel on kogu aeg kiire, neil pole aega oma laste jaoks. suurema aja on lapsed kellegi hoida. ja see inimene ehitab temale vundamendi kogu eluks.
palju targutamist, eks?
sellised üldised jutud ei tööta?
aga läheme siis isiklikuks:
kas sul oleks võimalik nüüd edaspidi oma suhtlemisest täielikult välistada käskiv kõneviis?
saaksid hakkama?
esimene aste sel trepil on lihtsalt MÄRKAMINE.
(tolteekide mõistete keeles oleks selle häälestuse nimi "enese varitsemine")
teine aste oleks avalik väljaütlemine ja alternatiivi otsimine:
"olgu, nüüd läks kamandamiseks. aga prooviks öelda sama asja ilma käskiva kõneviisita?"
või siis:
"mõned siin enda arust püüavad käskivat kõneviisi enda mõtlemisest välja saada, aga no jälle õnnestus pange astuda. ma nüüd hingan hästi rahulikult sisse ja välja... kas on arusaadav ja meeldivam, kui ma ütlen nii:...?"
või kasvõi see variant:
"ma kuulun Enese Muutmise Salaühingusse. meil on ülesanne vältida käskivat kõneviisi. ma aga panin nüüd tähele, et kasutasin käskivat kõneviisi. tohib, ma proovin nüüd teisiti:..."
avalikult välja ütlemine on tehnika, see töötab.
PS! käskiva kõneviisi vältimist on hea kirja teel suheldes harjutada.
sama teema: telegramm-stiil
