telegramm-stiil

kunagi, kui telefonid ei olnud igapäevane tarbeese ja ei olnud isegi internetti... aga mõnikord tuli inimesele kiiresti teade saata, siis selle jaoks oli välja arendatud telegraafisüsteem ja see sõnum, mida saadeti, seda nimetati telegrammiks. inimene läks sidepunkti ja ütles teenindajale, et ta tahab saata telegrammi. telegrammi saatmine oli kallis, iga täht, punkt, koma ja tühik maksis suhteliselt palju raha. seetõttu ei hakanud inimesed mingil juhul pikalt laialt kirjeldama, vaid kasutasid võimalikult vähe sõnu.
"Sul sündis tütar."
telegramm saadeti vastavalt saaja aadressile. saaja piirkonna postiasutuses olid telegrammide laialiviijad -- need läksid telegrammile lisatud aadressil kohale ja ulatasid ukse avanud meesterahvale telegrammi ja palusid tal telegrammi saamise kohta pärast pildi tagasitulekut ja püstitõusmist alla kirjutada.

olgugi, et telegraafisüsteeme ei ole enam ja paljud inimesed omavad sellest väga ähmast ettekujutust -- see mõtlemine on meis sügavalt siiski veel. tundub, et iga väljaöeldud sõna eest tiksub kuskil arve.

järgneva situatsiooni kirjeldus on edasiarendus Marshall B. Rosenbergi raamatus toodud näitest:

on pühapäeva õhtupoolik, mees vaatab elutoas diivanil jalpallimatši. selja taga kööginurgas toimetab abikaasa mingi kerge eine kombineerimisega.
mehel tekib janu. ta teatab valjult: "MUL ON JANU!"
naine on niikuinii tegevuses ja hetkel on üliohtlik rünnak käsil. keskmängija triblab ühest vastasest mööda, saab seinasööduga mööda kaitsjast, talle avaneb vaba edasisööstu võimalus, rahvas möirgab tribüünidel, äkki avaneb teine ründaja värava ette paanikas kogunenud kaitsjate selja taga, järgneb ülihästi ajastatud terav sööt ja tekkinud möllus lendab pall vastu põiklatti ja kaitsja saadab selle kiiresti kuhugi keskväljale. aga ei -- see ei ole veel sugugi nii: ründaja väänleb valudes maas, me kohe näeme seda kordust aegluubis, ei -- selle nurga alt pole üldse aru saada...
siis tuleb naine ja paneb kandiku kergete söökidega lauale. JA SEAL POLE ÜHTKI ÕLLEPUDELIT!

situatsiooni saab edasi mängida, aga põhiline on fikseeritud: mees on tugevalt häiritud sellest, et kohtunik oli nii erapoolik ja kandis 100% penaltiolukorra näitlejameisterlikkuse arvele... ning kuskil väga sisemas on veel sõnastamata pahameel, et naine MEELEGA jättis õlle toomata.
läheb veel pool tundi ja mingi tühine seik ajab mehe kannatustekarika lõpuks ümber ja kõik tööl ja liikluses ja nii edasi kuhjunud pinged saavad lõpuks ometi välja valatud.

kuid olukord oli järgmine:
punkt 1 -- hetkel, kui mees hõikas oma telegrammi, oli naine just kummardunud alt kapist kandikut võtma. terve kapp oli tema ja mehe vahel ja ka lahtine uks blokeeris seintelt kaja.
punkt 2 -- mees hüüdis oma soovi küll valjusti, aga ta hüüdis selle vastupidises suunas -- tema pea jäi hääle otselevikule ette. kui ei usu, siis seda saab lihtsalt testida. inimese selja taga on väga halb kuuldavus.
punkt 2a -- see on elementaarne viisakus, et sa pöördud inimese poole, kellega sa suhtled.
punkt 3 -- "mul on janu!" on see telegramm-stiil. me millegipärast eeldame, et meie kaaslastele meeldib mõistatamismänge mängida. veelgi enam -- et nad on telepaadid. nad saavad poole sõna pealt aru me mõttest.
eriti tekib see tunne lähedaste inimestega ja paljukorduvate tegevustega.
me kodeerime on lähedased lühinumbritele.
kuid kas meie elu peab koosnema vaid rutiinidest???
mida on meil kokku hoida? kas kuskil tõesti jookseb arve öeldud sõnade pealt?
et mingil hekel võib limiit otsa saada ja siis ei tule enam ühtki heli?


küsimus.
mida sa arvad sellisest ideest, et inimlik suhtlemine võiks koosneda vähemalt kahest elemendist:

1. sa pöördud oma suhtluspartneri poole nii, et ta saab aru, et sa pöördud tema poole.

2. ja siis sa väljendad oma soovi või mõtet kaaslasele --
täislausetega,
mõistetaval ja
MEELDIVAL moel.


kas sina teed nii?