me räägime endale maailma.
meie elu on selline, sest mingitel hetkedel me oleme öelnud valesid sõnu või pole osanud midagi öelda. või siis vastupidi - me oleme osanud õigel hetkel maailma rääkida endale heaks.
me kodeerime oma elu läbi sõnade.
ÜTLE SEE VÄLJA on võimalus mänguliselt oma maailma ümber sõnastada.
sa ütled oma mängukaaslastele midagi, mida sa neile muidu iial ei ütleks.
sa ütled välja midagi, mida oleks pidanud hoopis teises kohas kellegile ütlema.
sa saad selle välja öelda.
ja sa õpid välja ütlema.
energia seisukohalt pole aeg oluline... minevik, tulevik -- see on kõneviis.
on ainult NÜÜD.
sa muudad väljaöeldud sõnadega oma mustreid. ja see NÜÜD saab teiseks.
ma otsin lauseid, mis käivitavad, mis jõuavad kohale. millel on sügavus.
/* -- värvid -- */
värvid on minu jaoks emotsioonide käivitajad.
me vajame värve oma ellu, et muutuda.
et mitte halliks väsida.
kui vaatad ajas tagasi, siis algul ma tegin neid kaarte pliiatsijoonistustena.
mulle isegi soovitati, et ma võiksin jääda pliiatsijoonistuste juurde.
aga mul on vaja värve.
/* -- mängu sisu -- */
see muutub pidevalt.
hetkel olen jõudnud sellise arusaamiseni:
1. kaartidele tuleb mitu lisalauset.
mul on mitme kaardi jaoks lisalaused, mis kogu pildi tähenduse täiesti teiseks muudavad.
see on lõbus.
see mäng peab olema üleannetu.
lõbusus, mängulisus, vallatus, õhin -- see on uks lapsepõlve, kus kogu maailma oli veel avastamata.
võti meelelaadi, kus sa ei kartnud eksida, kus sa katsetasid, kus usaldasid maailma.
kõik oli veel alles ees.
sest -- kõik ongi alles ees.
2. elu jaatamine
alguses tehtud kaartide puhul võib märgata, et seal on palju ründavaid lauseid.
mõte oli, et läbi mängu inimesed õpiksid hakkama saama olukordadega, kus neid rünnatakse.
olen Maidani 2014 veebruarisündmustest saadik väga palju jälginud Ukrainas toimuvat.
jõhkrus, alatus, silmakirjalikkus, valetamine ühel pool ja teisel pool inimesed, kes soovivad inimväärsemat maailma.
kes lähevad selle nimel surma.
see sõda kestab. ja ma olen aru saanud, et vägivallale vastu hakata on vaja.
aga see vastuhakk ei tohi jääda samale tasandile.
tuleb leida teed sellest teistel tasanditel.
sest need ebainimesed mõtlevad teistest kui asjadest.
ühikutest.
vahenditest.
saad aru?
see on alati nii olnud. Ameerikate avastamise järel oli üle sajandi kiriku ideoloogide seas tulised vaidlused, kas pärismaalastel on hing. ristida tuli nad igal juhul, see oli neile kallaletungi õigustuseks, aga et neil polnud hinge, et nad olid koduloomadega samaväärsed -- siis võis neid süümepiinadeta tappa.
oskamatus suhelda, madal empaatiavõime -- siin on vahend sellest kitsast maailma kogemisest välja pääseda.
ja ma muudan vanu lauseid.
osa saab lihtsalt muuta:
SA OOTAD VALGET HOBUST asemele tuli ME OOTAME VALGET HOBUST.
aga lisalausena midagi sellist nagu MA PEAKSIN ROHKEM VABAS ÕHUS VIIBIMA.
3. lisasõnad
kui alguses oli selge, et kaardi lauset saab kasutada kahes positsioonis -- lisades sellele ette sõna MIKS või SEST, siis mul on tunne, et mõnedel juhtudel võib kasutada ka sõna KAS ... või üldse lisasõna lause ees ära jätta.
kuidagi peab see olema seotud punktide arvestamisega, et lisada mängule HASARTI (mis on ka emotsioon, eks?)
4. lapselisus, stiilitus
vahepeal kippusin asju realistlikumalt tegema. (MUL ON KURB OLLA detailide peale läks meeletu töömaht).
kuskil seina peal ripub mul veel veendumus, et lõpuks teen kõik kaardid ühe stiili peale ümber (või vähemalt kirjad).
aga minu poolest võib see seal rippuda. ümbertegemine oleks tohutu töö.
ma usun oma laiskusesse,
sest: inimesed on erinevad -- MIKS kaardid ei või siis erinevad olla?
ja no lapselik teema jääb samuti.
see häälestab lapsepõlvele - ajale, kus me olime hoopis avatumad ja
muutusime palju.
meie elu on selline, sest mingitel hetkedel me oleme öelnud valesid sõnu või pole osanud midagi öelda. või siis vastupidi - me oleme osanud õigel hetkel maailma rääkida endale heaks.
me kodeerime oma elu läbi sõnade.
ÜTLE SEE VÄLJA on võimalus mänguliselt oma maailma ümber sõnastada.
sa ütled oma mängukaaslastele midagi, mida sa neile muidu iial ei ütleks.
sa ütled välja midagi, mida oleks pidanud hoopis teises kohas kellegile ütlema.
sa saad selle välja öelda.
ja sa õpid välja ütlema.
energia seisukohalt pole aeg oluline... minevik, tulevik -- see on kõneviis.
on ainult NÜÜD.
sa muudad väljaöeldud sõnadega oma mustreid. ja see NÜÜD saab teiseks.
ma otsin lauseid, mis käivitavad, mis jõuavad kohale. millel on sügavus.
/* -- värvid -- */
värvid on minu jaoks emotsioonide käivitajad.
me vajame värve oma ellu, et muutuda.
et mitte halliks väsida.
kui vaatad ajas tagasi, siis algul ma tegin neid kaarte pliiatsijoonistustena.
mulle isegi soovitati, et ma võiksin jääda pliiatsijoonistuste juurde.
aga mul on vaja värve.
/* -- mängu sisu -- */
see muutub pidevalt.
hetkel olen jõudnud sellise arusaamiseni:
1. kaartidele tuleb mitu lisalauset.
mul on mitme kaardi jaoks lisalaused, mis kogu pildi tähenduse täiesti teiseks muudavad.
see on lõbus.
see mäng peab olema üleannetu.
lõbusus, mängulisus, vallatus, õhin -- see on uks lapsepõlve, kus kogu maailma oli veel avastamata.
võti meelelaadi, kus sa ei kartnud eksida, kus sa katsetasid, kus usaldasid maailma.
kõik oli veel alles ees.
sest -- kõik ongi alles ees.
2. elu jaatamine
alguses tehtud kaartide puhul võib märgata, et seal on palju ründavaid lauseid.
mõte oli, et läbi mängu inimesed õpiksid hakkama saama olukordadega, kus neid rünnatakse.
olen Maidani 2014 veebruarisündmustest saadik väga palju jälginud Ukrainas toimuvat.
jõhkrus, alatus, silmakirjalikkus, valetamine ühel pool ja teisel pool inimesed, kes soovivad inimväärsemat maailma.
kes lähevad selle nimel surma.
see sõda kestab. ja ma olen aru saanud, et vägivallale vastu hakata on vaja.
aga see vastuhakk ei tohi jääda samale tasandile.
tuleb leida teed sellest teistel tasanditel.
sest need ebainimesed mõtlevad teistest kui asjadest.
ühikutest.
vahenditest.
saad aru?
see on alati nii olnud. Ameerikate avastamise järel oli üle sajandi kiriku ideoloogide seas tulised vaidlused, kas pärismaalastel on hing. ristida tuli nad igal juhul, see oli neile kallaletungi õigustuseks, aga et neil polnud hinge, et nad olid koduloomadega samaväärsed -- siis võis neid süümepiinadeta tappa.
oskamatus suhelda, madal empaatiavõime -- siin on vahend sellest kitsast maailma kogemisest välja pääseda.
ja ma muudan vanu lauseid.
osa saab lihtsalt muuta:
SA OOTAD VALGET HOBUST asemele tuli ME OOTAME VALGET HOBUST.
aga lisalausena midagi sellist nagu MA PEAKSIN ROHKEM VABAS ÕHUS VIIBIMA.
3. lisasõnad
kui alguses oli selge, et kaardi lauset saab kasutada kahes positsioonis -- lisades sellele ette sõna MIKS või SEST, siis mul on tunne, et mõnedel juhtudel võib kasutada ka sõna KAS ... või üldse lisasõna lause ees ära jätta.
kuidagi peab see olema seotud punktide arvestamisega, et lisada mängule HASARTI (mis on ka emotsioon, eks?)
4. lapselisus, stiilitus
vahepeal kippusin asju realistlikumalt tegema. (MUL ON KURB OLLA detailide peale läks meeletu töömaht).
kuskil seina peal ripub mul veel veendumus, et lõpuks teen kõik kaardid ühe stiili peale ümber (või vähemalt kirjad).
aga minu poolest võib see seal rippuda. ümbertegemine oleks tohutu töö.
ma usun oma laiskusesse,
sest: inimesed on erinevad -- MIKS kaardid ei või siis erinevad olla?
ja no lapselik teema jääb samuti.
see häälestab lapsepõlvele - ajale, kus me olime hoopis avatumad ja
muutusime palju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar