inertsuses püsib see maailm koos.
sulle näib, et sa oled jätkuv, järjepidev, ajas kulgev -- sest sa oled Terra Inertia asukas.
te vaatate koos kassiga televiisorist tenniseturniiri. sina näed kiireid serve, tõrjumisi, lööke...
kass näeb vahelduvate piltidega slaidiprogrammi, kus üks valge ebamäärane objekt paikneb märksa olulisemalt ühest kohast teise.
sest ta on rohkem kohal, sina rohkem ära.
neid kohaloleku hetki seod sa looks isendast koos kassiga tenniseturniiri vaatamas.
see on võimalik.
tänu su inertsusele.
kas sa oled kunagi kuskil trennis käima hakanud?
suudad sa meenutada kaua sul kulus sinna mineku otsusest kuni tegeliku kohalejõudmiseni?
mõni päev? mõni kuu? mõni elu?
mulle meeldib kasutada ühte sõna -- inkubatsiooniperiood.
kui pikk on sinu inkubatsiooniperiood asjade kättevõtmisel?
sa tead, et seda on vaja teha, aga millegipärast tükk aega ei tee.
selle asemel talud oma jobutamist.
see on kõigega nii -- sa taipasid, aga selle mõistmiseni võib kuluda veel aastaid.
sa soovisid, aga läbi kõigi teiste siin inertsuse maailmas olijate soovimiste räga jõuab see soov täituda alles aastaid hiljem.
ta on haakunud ja määrdunud ja moondunud äratundmatuseni teel sinuni.
ja nüüd lõpuks ometi on ta jõudnud su selle hetkeni ja koputab.
sa paotad ukse, vaatad teda üllatunult, siis üha enam segadusse sattununa.
ja siis lööd täiega ukse ta ees kinni.
seal ta seisab.
sinu kodutu unistus.
(jätkub)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar