raamatus HARJUMUSE JÕUD on lugu P&G laboratooriumides avastatud hüdroksüpropüül beetatsüklodekstriini (HPDCD) nimelisest ainest, mille puhul avastati, et see neutraliseerib KÕIK lõhnad.
avastamine toimus puhtjuhuslikult -- ühel õhtul läks selle ainega parasjagu töötav keemik koju ja tema naine oli vaimustunud, et lõpuks ometi suutis ta oma suitsetamise maha jätta.
mees ei olnud suitsetamisest loobunud.
naine oli aastaid ta suitetamise kallal näägutanud ja esialgu arvas mees, et tegu on uue psühholoogilise mõjutamise nipiga.
aga reaalainete inimesena võttis ta järgmine päev laboris ette laiaulatusliku haisude neutraliseerimise katse.
tulemused olid hämmastavad: ükskõik mis jälgi haisuga oli tegu -- kui selle kandjale oli pihustatud HPDCD-d ja vedelik oli kuivanud, olid lõhnad kadunud.
kui ta oma avastust juhtkonnale tutvustas, sattusid need ekstaasi.
arendati välja värvitu ja lõhnatu vedelik, mis oli sedavõrd tõhus, et NASA hakkas seda hiljem kasutama kosmusesüstikute sisemuse puhastamiseks (kamp kosmonaute ilma eriliste hügieenivõimalusteta nädalaid ühes ruumis -- maale tagasi saabunud kosmosemoodulid lehkvad hullemini kui sealaut. soovitan lugeda: REISISIHT MARSS).
tootele anti nimeks Febreze ja selle katsepartii jagati laiali ja mõne aja pärast külastati neid kodusid, et saada tagasisidet uue toote kasutuse kohta.
esimene suur läbimurre oli, kui nad külastasid üht Phoenixi pargivahti.
tegu oli hilistes kahekümnendates naisterahvaga, kelle sotsiaalne elu kannatas täiega selle all, et kogu tema elu ja elamist lämmatas skungihais, millega ta pidas lootusetut võitlust. ta oli kena, ta käis kohtamas paljude meesterahvastega, aga paljutõotavad suhted lagunesid juba paari korra järel.
tema psüühika oli tugevalt häiritud, skungihais kummitas teda kõikjal.
kui tema kodu külastati, oli ta pisarateni emotsioonidest tulvil -- Febreze oli andnud talle tagasi tema elu!
tehti suured kulutused reklaamikampaaniale ja toode paisati turule.
tegemist oli täiesti uue ideega. täiesti uue harjumuse kujundamisega.
aga Febreze läbimüük osutus marginaalseks.
ebaedu põhjuse uurimiseks kaasati teadlased.
ei hakka pikalt ümber kirjutama, lühidalt -- tegemist oli ADAPTATSIOONI nähtusega.
teadlased sisenesid ühe paadunud kassipidaja majja. lehk oli hingemattev.
kui nad tahtsid teada, mida perenaine selle lõhna suhtes ette võtab, siis vastas too, et see pole tavaliselt tema jaoks probleem. ja nii majast majja, haisust haisu.
kui inimene suitsetab, siis ta ise on selle lõhna suhtes tundetu.
me oleme oma lehkadega adapteerunud.
need on meie teadvusest välja lülitunud foon.
* * *
aastaid tagasi tegin olulise Muutuse oma elus ja hakkasin tantsimisega tegelema.
algul salsa, siis bachata, siis kizomba.
on palju põhjuseid, mis mind siiani selle juures hoiab, aga üks põhilisem -- ma avastasin suurepärase psühhoteraapilise töövormi!
algajana oli mul kombeks rääkida huvitunutele, et ma pole elu jooksul nii paljude naistega lähikontaktis olnud, kui esimese poole aastaga jooksul salsas! et suhtlemine sedavõrd erinevate inimestega poleks mu tavapärases elus lihtsalt mõeldav. ma tantsisin endast pikemate inimestega, endast oluliselt lühematega, poole kergemate ja poole raskematega, endast oluliselt vanemate ja oluliselt noorematega.
ja seda käest kinni hoides. midagi koos tehes.
aja möödudes hakkasin märkama, kuidas trennides käimine ka teistele seal osalejatele mõjub.
kui palju komplekse ja pingeid selle käigus vabaneb, kui palju uusi positiivseid emotsioone tekib.
rõõm on vaadata, kuidas inimesed avanevad, muutuvad julgemaks, enesekindlamaks, pingevabamaks.
nende aastate jooksul on paljudega tantsitud. inimesi tuleb ja läheb. maailmas on ka palju kohti, kus saab tantsida.
ja niimoodi partneritega lähikontaktis olles, saad tahtmatult ka aru probleemidest, miks mõni kena naisterahvas on kaaslaseta. ma üldiselt väldin suitsetajatega tantsimist. häirib see lõhn.
aga no ükskord ammu sattusin tantsima partneriga, kelle suust tuli sõna otseses mõttes fekaali lõhna.
ma arvasin, et see on mingi mu enda taju hälve, aga uurisin veebist teemat ja selgus, et selline asi on tõesti olemas ja seal võib mitmeid põhjuseid olla.
saad aru -- muidu kena inimene, aga sa ei suuda temaga eriti suhelda, sest kui ta midagi ütleb, siis on see lõhn. ja ta ise ei saa aru, miks inimesed temaga suhtlemist väldivad. keegi ei tihka seda öelda.
suust võib igasuguseid muidki häirivaid lõhnu tulla, nagu selgub.
meie suu ja seedetrakti võivad hõivata mingid sellised bakterid, kelle elutegevusega kaasneb jälk hais.
see on ravitav, sellest saab lahti. aga probleem on selles, et inimene ise ei saa selle lõhna olemasolust aru.
ja keegi ei tihka talle ka seda öelda.
ega ma ise ka ei tea, mis lõhnad mul võivad olla...
minuga tullakse tantsima, aga äkki on neil kõigil nohu?
meil kõigil on omad probleemid. mul näiteks on aastaid võitlus juuste tagasisaamise nimel. olen paljusid asju katsetanud. praegu proovin fo-ti juure ja peanaha massaažiga. ma olen tundlik sel teemal.
kui tantsupeol hea tuttav läks istuvast minust mööda ja patsutas niisama pulli pärast pealaele, siis ütlesin talle otse, et kui ta järgmine kord nii teeb, saab lõuga.
ma ei ole nõus sellega, et mu juuksed ei taha olla mõnes kohas enam eriti.
see on alandav.
ma ei ole nõus.
ma tean, et see võitlus on suure tõenäosusega lootusetu.
aga minul on selle geenidest päritava jutu suhtes protest.
ma tahan tõestada, et see on kõigest kellegi arvamine.
* * *
kunagi ammu kirjutasin loo ühest vananaisest, kes elas meie maakodu lähistel halvasti ligipääsetavas kohas.
ma ei saanud aru, et miks ta peab seal elama, kui ometi vallal on hiljuti valminud ilus ja kena vanadekodu.
siis mulle selgitati, et tal on uriinipidamatusega probleem.
et kogu ta elamine pidi sellest lehkama. et postiljon, kes talle käis pensioniraha viimas, olevat rääkinud, et ta pidavat pliidi peal istuma, et oma istumist ära kuivatada. ja muud sellised lood sinna juurde... ma olin sellest teadmisest tugevalt šokeeritud ja rääkisin oma heale töökaaslasele. too väitis, et tegelikult pidi see probleem kaasaegsete vahenditega kergesti ravitav olema.
on siis?
sel teemal meenusid nüüd need asotsiaalid, keda viimasel ajal eriti pole märganud, aga kes armastasid bussides toolidel magada ja no olen mitmel korral läinud bussi etteotsa või üldse maha, sest ei suuda seda lehka taluda.
siis ma mõtlesingi seda Febreze lugu lugedes, et äkki nad toodavad ka mingeid hügieenivahendeid, mis aitaksid seda lõhna vältida. otsisin pikalt -- aga tundub, et ei tooda.
võiks ju.
seda lugu tegelikult hakkasingi kirjutama seetõttu, et leidsin kuivaks.ee lehekülje.
see on hea, et selline tabuteema on ette võetud lahendada.
ma tean inimest, kes on oma olemise harjutustega paremaks saanud.
inimene tahab oma probleemi lahendada. tal on julgust seda teadvustada.
see on eneskindluse ehitamise alus.
minul võibolla ei ole lootust juukseid tagasi saada.
aga sellegipoolest üritan. ja usun, et paljud asjad on võimalikud -- kui ainult ennast käsile võtta. kui järjekindlalt ja kiireid tulemusi lootmata liikuda edasi. ehitada oma päeva rutiinid, uued harjumused, asuda asjaga teadlikult ja häbenemata tegelema.
* * *
kui nüüd kunagi leidub sedavõrd palju inimesi, kes näevad Muutujate organisatsiooni loomises mõtet, siis peaks üks selle olemasolu põhjuseid olema teistmoodi suhtumine iseendasse ja oma kaaslastesse.
toetav -- mitte põlgav.
väljarääkiv, lahendusi otsiv -- mitte nurka surutud.
tahan et oleks keskused, kuhu inimene saab tulla teadmisega, et temast hoolitakse.
keskused, kus ta ise õpib teistest hoolima.
kus on õhus sädelust, muutumise lummust.
avastamine toimus puhtjuhuslikult -- ühel õhtul läks selle ainega parasjagu töötav keemik koju ja tema naine oli vaimustunud, et lõpuks ometi suutis ta oma suitsetamise maha jätta.
mees ei olnud suitsetamisest loobunud.
naine oli aastaid ta suitetamise kallal näägutanud ja esialgu arvas mees, et tegu on uue psühholoogilise mõjutamise nipiga.
aga reaalainete inimesena võttis ta järgmine päev laboris ette laiaulatusliku haisude neutraliseerimise katse.
tulemused olid hämmastavad: ükskõik mis jälgi haisuga oli tegu -- kui selle kandjale oli pihustatud HPDCD-d ja vedelik oli kuivanud, olid lõhnad kadunud.
kui ta oma avastust juhtkonnale tutvustas, sattusid need ekstaasi.
arendati välja värvitu ja lõhnatu vedelik, mis oli sedavõrd tõhus, et NASA hakkas seda hiljem kasutama kosmusesüstikute sisemuse puhastamiseks (kamp kosmonaute ilma eriliste hügieenivõimalusteta nädalaid ühes ruumis -- maale tagasi saabunud kosmosemoodulid lehkvad hullemini kui sealaut. soovitan lugeda: REISISIHT MARSS).
tootele anti nimeks Febreze ja selle katsepartii jagati laiali ja mõne aja pärast külastati neid kodusid, et saada tagasisidet uue toote kasutuse kohta.
esimene suur läbimurre oli, kui nad külastasid üht Phoenixi pargivahti.
tegu oli hilistes kahekümnendates naisterahvaga, kelle sotsiaalne elu kannatas täiega selle all, et kogu tema elu ja elamist lämmatas skungihais, millega ta pidas lootusetut võitlust. ta oli kena, ta käis kohtamas paljude meesterahvastega, aga paljutõotavad suhted lagunesid juba paari korra järel.
tema psüühika oli tugevalt häiritud, skungihais kummitas teda kõikjal.
kui tema kodu külastati, oli ta pisarateni emotsioonidest tulvil -- Febreze oli andnud talle tagasi tema elu!
tehti suured kulutused reklaamikampaaniale ja toode paisati turule.
tegemist oli täiesti uue ideega. täiesti uue harjumuse kujundamisega.
aga Febreze läbimüük osutus marginaalseks.
ebaedu põhjuse uurimiseks kaasati teadlased.
ei hakka pikalt ümber kirjutama, lühidalt -- tegemist oli ADAPTATSIOONI nähtusega.
teadlased sisenesid ühe paadunud kassipidaja majja. lehk oli hingemattev.
kui nad tahtsid teada, mida perenaine selle lõhna suhtes ette võtab, siis vastas too, et see pole tavaliselt tema jaoks probleem. ja nii majast majja, haisust haisu.
kui inimene suitsetab, siis ta ise on selle lõhna suhtes tundetu.
me oleme oma lehkadega adapteerunud.
need on meie teadvusest välja lülitunud foon.
* * *
aastaid tagasi tegin olulise Muutuse oma elus ja hakkasin tantsimisega tegelema.
algul salsa, siis bachata, siis kizomba.
on palju põhjuseid, mis mind siiani selle juures hoiab, aga üks põhilisem -- ma avastasin suurepärase psühhoteraapilise töövormi!
algajana oli mul kombeks rääkida huvitunutele, et ma pole elu jooksul nii paljude naistega lähikontaktis olnud, kui esimese poole aastaga jooksul salsas! et suhtlemine sedavõrd erinevate inimestega poleks mu tavapärases elus lihtsalt mõeldav. ma tantsisin endast pikemate inimestega, endast oluliselt lühematega, poole kergemate ja poole raskematega, endast oluliselt vanemate ja oluliselt noorematega.
ja seda käest kinni hoides. midagi koos tehes.
aja möödudes hakkasin märkama, kuidas trennides käimine ka teistele seal osalejatele mõjub.
kui palju komplekse ja pingeid selle käigus vabaneb, kui palju uusi positiivseid emotsioone tekib.
rõõm on vaadata, kuidas inimesed avanevad, muutuvad julgemaks, enesekindlamaks, pingevabamaks.
nende aastate jooksul on paljudega tantsitud. inimesi tuleb ja läheb. maailmas on ka palju kohti, kus saab tantsida.
ja niimoodi partneritega lähikontaktis olles, saad tahtmatult ka aru probleemidest, miks mõni kena naisterahvas on kaaslaseta. ma üldiselt väldin suitsetajatega tantsimist. häirib see lõhn.
aga no ükskord ammu sattusin tantsima partneriga, kelle suust tuli sõna otseses mõttes fekaali lõhna.
ma arvasin, et see on mingi mu enda taju hälve, aga uurisin veebist teemat ja selgus, et selline asi on tõesti olemas ja seal võib mitmeid põhjuseid olla.
saad aru -- muidu kena inimene, aga sa ei suuda temaga eriti suhelda, sest kui ta midagi ütleb, siis on see lõhn. ja ta ise ei saa aru, miks inimesed temaga suhtlemist väldivad. keegi ei tihka seda öelda.
suust võib igasuguseid muidki häirivaid lõhnu tulla, nagu selgub.
meie suu ja seedetrakti võivad hõivata mingid sellised bakterid, kelle elutegevusega kaasneb jälk hais.
see on ravitav, sellest saab lahti. aga probleem on selles, et inimene ise ei saa selle lõhna olemasolust aru.
ja keegi ei tihka talle ka seda öelda.
ega ma ise ka ei tea, mis lõhnad mul võivad olla...
minuga tullakse tantsima, aga äkki on neil kõigil nohu?
meil kõigil on omad probleemid. mul näiteks on aastaid võitlus juuste tagasisaamise nimel. olen paljusid asju katsetanud. praegu proovin fo-ti juure ja peanaha massaažiga. ma olen tundlik sel teemal.
kui tantsupeol hea tuttav läks istuvast minust mööda ja patsutas niisama pulli pärast pealaele, siis ütlesin talle otse, et kui ta järgmine kord nii teeb, saab lõuga.
ma ei ole nõus sellega, et mu juuksed ei taha olla mõnes kohas enam eriti.
see on alandav.
ma ei ole nõus.
ma tean, et see võitlus on suure tõenäosusega lootusetu.
aga minul on selle geenidest päritava jutu suhtes protest.
ma tahan tõestada, et see on kõigest kellegi arvamine.
* * *
kunagi ammu kirjutasin loo ühest vananaisest, kes elas meie maakodu lähistel halvasti ligipääsetavas kohas.
ma ei saanud aru, et miks ta peab seal elama, kui ometi vallal on hiljuti valminud ilus ja kena vanadekodu.
siis mulle selgitati, et tal on uriinipidamatusega probleem.
et kogu ta elamine pidi sellest lehkama. et postiljon, kes talle käis pensioniraha viimas, olevat rääkinud, et ta pidavat pliidi peal istuma, et oma istumist ära kuivatada. ja muud sellised lood sinna juurde... ma olin sellest teadmisest tugevalt šokeeritud ja rääkisin oma heale töökaaslasele. too väitis, et tegelikult pidi see probleem kaasaegsete vahenditega kergesti ravitav olema.
on siis?
sel teemal meenusid nüüd need asotsiaalid, keda viimasel ajal eriti pole märganud, aga kes armastasid bussides toolidel magada ja no olen mitmel korral läinud bussi etteotsa või üldse maha, sest ei suuda seda lehka taluda.
siis ma mõtlesingi seda Febreze lugu lugedes, et äkki nad toodavad ka mingeid hügieenivahendeid, mis aitaksid seda lõhna vältida. otsisin pikalt -- aga tundub, et ei tooda.
võiks ju.
seda lugu tegelikult hakkasingi kirjutama seetõttu, et leidsin kuivaks.ee lehekülje.
see on hea, et selline tabuteema on ette võetud lahendada.
ma tean inimest, kes on oma olemise harjutustega paremaks saanud.
inimene tahab oma probleemi lahendada. tal on julgust seda teadvustada.
see on eneskindluse ehitamise alus.
minul võibolla ei ole lootust juukseid tagasi saada.
aga sellegipoolest üritan. ja usun, et paljud asjad on võimalikud -- kui ainult ennast käsile võtta. kui järjekindlalt ja kiireid tulemusi lootmata liikuda edasi. ehitada oma päeva rutiinid, uued harjumused, asuda asjaga teadlikult ja häbenemata tegelema.
* * *
kui nüüd kunagi leidub sedavõrd palju inimesi, kes näevad Muutujate organisatsiooni loomises mõtet, siis peaks üks selle olemasolu põhjuseid olema teistmoodi suhtumine iseendasse ja oma kaaslastesse.
toetav -- mitte põlgav.
väljarääkiv, lahendusi otsiv -- mitte nurka surutud.
tahan et oleks keskused, kuhu inimene saab tulla teadmisega, et temast hoolitakse.
keskused, kus ta ise õpib teistest hoolima.
kus on õhus sädelust, muutumise lummust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar