sellele lähedane mõiste on järeleandmine.
"sa annad oma kiusatustele järele", "annad oma mugavusele järele".. ühesõnaga, sa lased asjadel minna oma vana sisseharjunud rada.
"sa annad järele nagu litapoeg!" - ütles don Juan Castanedale.
varasemates Castaneda raamatute tõlgetes oli selle mõiste erisuse tekitamiseks kasutatud sõna "indulgeerimine".
aga siia kõrvale tuleb kindlasti lisada "uute nägijate" poolt kujundatud sõjamehe meelelaadi üks häälestustest: "sa lased asjadel minna, neid ometi minna laskmata"
kõlab ju kui koaan?
see on häälestus: sõjamees on sündmustevoos teadvel osaline, ta jälgib. ta ei hulbi pinnapealsena sündmustega kaasa, ta näeb võimalusi, tajub neid vaimu dialoogina -- ta on valmis milleks iganes.
ja kui hetk on õige, siis ta tegutseb.
millal on õige hetk ümber telje pöörleval raskusel anda vastupidine pöörlemissuund?
alla tuhimise peal? loomulikult mitte.
sa ilmselt tead, et on üks hetk,
kus suuna muutmiseks
kulub vähim pingutus?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar