lähedus

kui hing on igavene, siis -- kas saab olla sellel algus?
kui on looja, kes teostab loomise ideed, siis -- kes lõi selle idee, ja kes oli looja looja?
kui olid eelmised elud, siis miks piirduda inimkogemusega? igaviku mõõtmetes on kümned tuhanded aastad kõigest murdunud sekund. Igavikku ja Lõpmatusse mahub ilmselt mõeldamatult palju teisi teadvustatud olemise vorme.
kuid mida ma oskan selle kõigega peale hakata?
mida selle teadvustamine minus muudaks?


ainus konkreetne asi, millel kõige selle jutu juures on minu jaoks toimimist mõjutav väärtus, on küsimus tähenduse kohta.
on meie olemasolul mingi tähendus?
vastuseid on kaks.
eituse puhul pole midagi edasi rääkida.
aga
kui me oleme siia maailma põhjuse pärast sisenenud,
siis kas ei võiks olla selles siinse maailma kogemise vajaduste loetelus
esimesed read sellised:
õppida Lõpmatuse ääretus tühjuses kogema Lähedust
ja
õppida Igaviku lõputus kestvuses kogema Hetke...
?

Lähedus selle paljudes imelistes tahkudes. Üksinduse vastandina.
Mis mõte on olla igavene, kui sa oled seda Igavesti Lõputus Tühjuses?

selles maailmas siin on aga võimalik kokkukõlamine, mõistmine, kaasa tundmine, koos toimimine, kiindumus...
Läheduse vajadus on see, milleks siin oleme.



ja sellest mõistmisest tulles on kummaline mõelda neile inimestele,
kes oma tegudes lähtuvad olelusvõitluse ideest.
et on õige olla teistest parem,
edukam,
üleolevam,
erilisem,
priviligeeritum...

meie ümber on Igavik, meie ümber on Lõpmatus -- milles on neetult vähe Lähedust.

hetki.