sõnade jõud

see on hea ettekanne ja mitu teemat, mis vääriks tähelepanu. eelkõige põhiline sõnum -- kuidas me sõnadega määrame maailma olema vähem elamisväärse.
(miks me seda teeme siis ometi?)

üks lugu on aga doktor P-st, kes paari lausega suutis muuta väikesel amputeeritud jalgadega tüdrukul tema igapäevased tüütud, kurnavad taastusravi harjutused tervet tema elu muutnud väljakutseks. need mõned sõnad andsid tema tegevusele tähenduse, andsid sädeme kogu eluks. paar lauset kõigest ja invaliidi asemel on meil inimene, kes elab täiega.

selline sädeme süütamine on tähelepanuväärne oskus.

räägin loo oma noorusest, olukorrast mis jäi tähenduslikuna meelde.
kunagi käisin ülikooli juures olevas kunstikabinetis. see oli peahoone keldris ja no ma ei pidanud ennast kellekski, aga tõmbas sinna. + kursavenna mõju. igal juhul see kulus mulle ära. igasugune tegevuslik enda väljendada püüdmine on niiehknii õige asi. seda peab.
aga see oli ka selline koosviibimise koht, kus sai niisama suhelda. et oli loengute vahel paus, siis põikasid sinna.
paar aastat hiljem peale kooli astusin sealt ühel päeval läbi, et inimesi taas näha ja suhelda. istusime siis taga nurgas vanade kunagi nikerdatud käetugede ja jalgadega diivanitel, tugitoolidel ja vestlesime niisama ja samal ajal suuremas ruumiosas üks tüüp kurnas inspiratsioonihoos söega alusele kinnitatud paberipinda. me jutlesime ja no silmanurgast tiksus teadvusse, et keegi määrib paberit. aga las mässab -- see tobe geeniuse periood on paratamatu mingi eaga kaasnev. tuleb teha ja teha ja teha... siis võibolla...
aga vot siis ühel hetkel see tüüp lõpetas. ja pöördus otse kunstikabineti juhataja poole, et tule ja ütle oma hinnang asja kohta.
ma kuidagi lõksusin tühikäigul, sest no suur paberipind oli sõega ära kaetud ja no mitte kuraditki ei osanud mu mõistus seal vaatamisväärset leida. oli piinlik tühimik hetkes.
aga Andrus tõusis
ja läks seda geniaalset vaimuplahvatust vaatama.
ta vaatas seda päris tükk aega.
me olime just hetk tagasi elavalt vestelnud ja oli mõnus seltskond ja selline melu üleval. ja nüüd me kõik lihtsalt ootasime.
Andrus vaatas eemalt, vaatas päris lähedalt ülalt diagonaalis alla.
ja siis osutas ühele kohale kogu sellles ülesodituses ja ütles: "see on päris huvitav".
kõik.
bah! mul oli hea hulk tuttavaid, kes oleks tüübi sel hetkel elusalt tuhastanud.
mõnuga. sarkasm on hästileviv nakkus.
aga üks inimene võttis vaevaks ja leidis kogu kaosest midagi märkimisväärset.
kui ma nüüd kirjutan, siis tunnen taaskord seda sangviini ja söe ja keldrikopituse lõhna, mis raamis seda hetke.
mäletan, et minu jaoks oli see täiesti ootamatu olukord. ja mõistmine. et vot nii on ka võimalik.
see meeldis mulle.
mahategemise asemel leida see vähimgi positiivne alge, millele teine inimene saaks oma enesekindlust edasi ehitada.

olen korduvalt oma elus üritanud teha midagi samaväärset.
mitte tappa ja maha teha, vaid näha ilusat alget. midagi, mis aitaks kedagi edasi. mis annnaks talle tunde, et ta üritas, ja sellel oli mõte. selles on edasiminek. olgu kasvõi vähim -- aga ikkagi see.

mõnikord see õnnestub.
mõnikord mitte.
mõnikord tahaks hoopis enamat, kui välja tuleb.
aga see on õige igal juhul.
see on väärt püüdlemist.

sa ei tahaks?