inimesed on ahvidest kõige andekamad ahvijad.
me õpime jäljendamise kaudu.
me õpime häälestust.
ja selles mõttes on kirjutamine ja lugemine tekitanud lõhe meie mõtlemisse.
me kujutleme enam kui kogeme.
teksti kirjutades saan ma loota ainult lugeja kujutlusvõimele.
kaasamõeldasoovile.
tema häälestuse ettevalmistusele.
sajandeid on haridussüsteem sellele eeldusele põhinenud.
õpetaja räägib asjadest klassis ja õpilased püüavad seda juttu enda jaoks elavaks kogemuseks mõelda.
...ja et enamusel jutudel see ei pruugi õnnestuda, siis nad salvestavad endaasse sellest mingid karikatuurid või ebamäärased ühikud või tähendusväljata sõnad.
tõsi -- kõige selle käigus õpitakse ka reaalselt vaja minevaid oskuseid -- arendatakse meeldejätmisoskust, eneseväljendamise oskust, arvutamisoskust,... unustamisoskust.
viimaste aegade tehnolooogia areng on aga loonud täiesti uue võimaluse tagasi ahviks saada.
alltoodud Chris Andersoni esinemise alguspooles näed klippi väikesest poisist, kes kodustes tingimustes on ise omal käel internetist leitud klippide eeskujul õppinud breiktantsu.
see on idee, mis võib muuta kogu haridussüsteemi:
kunagi noore õpetajane kirjutasin analoogsest ideest artikli.
et õpetajad ei saa võistelda saatejuhtidega. telesaadetes on saatejuhi taga oma meeskond, kes kogu etteastet nädala ette valmistab. ja ta esineb ainult ühes saates. õpetajal tuleb aga olla saatejuht üksi, reaalse auditooriumi ees ja 5-8 saadet päevas. tolles läbi kahe lehenumbri lohisenud pikas artiklis panin toona ette hakata rajama videomaterjali andmebaasi.
et õpetajad suudaksid suurte kogemuste baasil teha igast õppeprogrammis esinevast tunnist meeldejääva ja tehniliselt hästi varustatud saate. igas saates oleks erinev õpetaja. ta saaks teiste abiga keskenduda just selle teema ettevalmistamisele, anda endast parima. ja siis seda saadet näidataks igas koolis.
ja sellega õpetajate koormus langeks mõistusepäraseks -- ta ei peaks olema showstar. ta oleks juhendaja, tagasiside andja, kontrolltööde läbiviija.
naiivne lootus. eriti toonastes tingimustes.
ühelgi õpetajal poleks selleks aega olnud.
praeguste tehniliste tingimuste juures on asjad hoopis teised. sa saad reaalsesse tundi kaamera üles seada ja praktiliselt tasuta toimuvat salvestada.
näiteks.
aga midagi ongi juba toimumas!
sa oled midagi kuulnud Khani Akadeemiast?
Khan Academy õppematerjalid leiad siit
me õpime jäljendamise kaudu.
me õpime häälestust.
ja selles mõttes on kirjutamine ja lugemine tekitanud lõhe meie mõtlemisse.
me kujutleme enam kui kogeme.
teksti kirjutades saan ma loota ainult lugeja kujutlusvõimele.
kaasamõeldasoovile.
tema häälestuse ettevalmistusele.
sajandeid on haridussüsteem sellele eeldusele põhinenud.
õpetaja räägib asjadest klassis ja õpilased püüavad seda juttu enda jaoks elavaks kogemuseks mõelda.
...ja et enamusel jutudel see ei pruugi õnnestuda, siis nad salvestavad endaasse sellest mingid karikatuurid või ebamäärased ühikud või tähendusväljata sõnad.
tõsi -- kõige selle käigus õpitakse ka reaalselt vaja minevaid oskuseid -- arendatakse meeldejätmisoskust, eneseväljendamise oskust, arvutamisoskust,... unustamisoskust.
viimaste aegade tehnolooogia areng on aga loonud täiesti uue võimaluse tagasi ahviks saada.
alltoodud Chris Andersoni esinemise alguspooles näed klippi väikesest poisist, kes kodustes tingimustes on ise omal käel internetist leitud klippide eeskujul õppinud breiktantsu.
see on idee, mis võib muuta kogu haridussüsteemi:
kunagi noore õpetajane kirjutasin analoogsest ideest artikli.
et õpetajad ei saa võistelda saatejuhtidega. telesaadetes on saatejuhi taga oma meeskond, kes kogu etteastet nädala ette valmistab. ja ta esineb ainult ühes saates. õpetajal tuleb aga olla saatejuht üksi, reaalse auditooriumi ees ja 5-8 saadet päevas. tolles läbi kahe lehenumbri lohisenud pikas artiklis panin toona ette hakata rajama videomaterjali andmebaasi.
et õpetajad suudaksid suurte kogemuste baasil teha igast õppeprogrammis esinevast tunnist meeldejääva ja tehniliselt hästi varustatud saate. igas saates oleks erinev õpetaja. ta saaks teiste abiga keskenduda just selle teema ettevalmistamisele, anda endast parima. ja siis seda saadet näidataks igas koolis.
ja sellega õpetajate koormus langeks mõistusepäraseks -- ta ei peaks olema showstar. ta oleks juhendaja, tagasiside andja, kontrolltööde läbiviija.
naiivne lootus. eriti toonastes tingimustes.
ühelgi õpetajal poleks selleks aega olnud.
praeguste tehniliste tingimuste juures on asjad hoopis teised. sa saad reaalsesse tundi kaamera üles seada ja praktiliselt tasuta toimuvat salvestada.
näiteks.
aga midagi ongi juba toimumas!
sa oled midagi kuulnud Khani Akadeemiast?
Khan Academy õppematerjalid leiad siit
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar