olen tagasi sama küsimuse juures: MIS MEID KÄIVITAB?
ehk siis ilmekamalt:
gorillasid on maailmas alla 120 tuhande, šimpanse (koos bonobodega) 150-250 vahemikus (nende asualadel peetakse neile jahti toidu saamise eesmärgil), orangutane on alla 50 tuhande.
aga üks inimahvidest ei leppinud olemasolevaga.
meid on nüüd üle seitsme miljardi.
miks meie esivanemad ei jäänud Inertsuse mudavanni lehte nokkima?
hea meelega katkestaks siinkohal ja kuulaks, mis põhjuseid sellele Arengule keegi välja pakkuda tahaks.
misiganes vastus see oleks, ma küsiksin sellele järgi uue küsimuse:
kuidas saaks seda omadust rakendada nii, et see veaks Inertsusesse vajumisest välja?
näited minu eelistustest:
UUDISHIMU
kahtlemata on meie liik teiste liikidega võrreldes uudishimulikum.
meil on meeletult palju küsimusi esitada. mõni väikelaps ainult küsimustest koosnebki.
minu jaoks on laps ideaalmudel:
ta sõnastab küsimusi, ta tahab katsetada, ta ei karda eksida, ta peab rumalust loomulikuks seisundiks -- kõik eeldused hämmastavaks arenguks.
sest see areng on hämmastav:
-- tal tuleb õppida rääkima nullist. tal pole keele ideed, ta ei tea grammatikast midagi. ta peab omandama sõnavara asjadest, millest tal puudub vähimgi ettekujutus (kas sa mäletad, millega seoses sa hakkasid kasel ja vahtral vahet tegema?)
-- ta peab omandama selles keskkonnas kehalise liikumise ideed. tal tuleb õppida rattaga sõitma, ujuma, lendama (viimase puhul leidub kindlasti mõni rumal täiskasvanu, kes teeb talle selgeks, et ta on lennuvõimetu)
selline peadpööritav areng tehakse läbi väheste aastate jooksul.
pärast tulevad juba sellised tasalülitavad lollused, nagu enda kellegi teisega võrdlemine, enda lennuvõimetuks kuulutamine, kauplemine, mugandumine,... ja krabiämber.
kuidas uudishimu kaasatõmbavat jõudu kasutada?
mina intrigeerin.
trikitan ennast midagi tegema.
jätan meelega valgeid laike, et oleks huvitav avastada.
ja olen sõjas "SEE ON SEE" äraseletamise vastu -- sest see on kõige lollim uudishimu tapmise vorm.
eem...kas PÕNEVUS kuulub uudishimu alla?
meie viimane kass Murts läks seda teed. ta algselt oli metsik. me otsustasime meie maakodust ta õe ja venna ära tuua ja siis avastasime, et nende õde oli neile külla tulnud. ja kuna Murts sai kohe aru, et niidi otsas krõbiseva paberitüki tagaajamine on Põnev, siis õnnestus ta lõpuks skipperisse meelitada ja teistega kaasa tuua.
see on hämmastav, mida kassipoegadega õnnestub mängides saavutada! kassi keha on nii geniaalne.
need kassid said nooruses kõvasti trenni.
siis tuli nõmme kevad ja kassid avastasid aedades hoopis põnevamad mängimisvõimalused.
aastatega hakkas Murts üha enam viibima pigem seal, kui toas.
nüüd ta on täielikult seal.
paar kuud tagasi nägin teda. ta andis väikse näugatusega märku, et ta märkas mind, aga kogu ta tähelepanu oli suunatud läheduses rohus millegi teemal säutsuvatele linnukestele. põnev.
suvel kui ma hilja salsast tantsimast tulin, siis kuulsin lähenemas tema kuidagi imelikult summutatud jutuajamist. ta tuli mingi aeg minuga kaasa ja seletas igasugu asju, aga seda täissuuga -- tal oli hiir hambus. aeg-ajalt ta pani selle maha ja mängis temaga ja siis ta sai korralikumalt rääkida.
pole teda ammu näinud. aga paar nädalat tagasi oli välistrepile pandud kolm hiirt.
ta siiski hoolitseb oma perekonna eest. ja kuna ta on kassi kohta imetlusväärse mõtlemisega, siis igale meist oli täpselt üks hiir arvestutud.
tahaks teda tihedamini kohata, aga mis teha -- meie rajad ei kattu enam nii väga. ma vist pole nii põnev.
SOLIDAARSUS
olen kahel korral oma elus taimetoitlaseks hakanud solidaarsustundest. aastateks.
mul on keegi eeskujuks olnud.
mulle on see õigena tundunud.
poola sadamatöölised tõstsid rusikas käed ja hüüdsid: "solidarność!" -- ja sotsialistliku bürokraatia masinavärgist pudenesid hammasrattad. maailm sai teiseks. selles maailma teiseks saamises oli loomulikult palju-palju muudki.
aga ikkagi ma tahan uskuda, et see üks sõna -- solidaarsus -- oli midagi olulist selles muutuses.
kambavaim on see, mis esineb ka delfiinidel ja šimpansidel -- jahipidamisel näiteks.
ühise asja eest väljas olemine. koostöö. ülesannete jaotus.
niisiis: kuidas seda solidaarsuse tunnet inertusest jagusaamiseks kasutada?
kunagi kirjutasin edasisööstu bolast.
ma olen ju muutuja -- see on see, miks ma räägin, et meil on vaja organisatsiooni.
on vaja inimeste koostöö vormi, hõimu, perekonda -- kuhu kuulumise üle sa saaksid uhke olla.
ma olen muutuja -- see oleks enesejaatus, mis annab sulle jõudu.
sa ei ole üksi.
sa oled üks paljudest, kes hoolivad üksteisest.
kes on solidaarsed.
ehk siis ilmekamalt:
gorillasid on maailmas alla 120 tuhande, šimpanse (koos bonobodega) 150-250 vahemikus (nende asualadel peetakse neile jahti toidu saamise eesmärgil), orangutane on alla 50 tuhande.
aga üks inimahvidest ei leppinud olemasolevaga.
meid on nüüd üle seitsme miljardi.
miks meie esivanemad ei jäänud Inertsuse mudavanni lehte nokkima?
hea meelega katkestaks siinkohal ja kuulaks, mis põhjuseid sellele Arengule keegi välja pakkuda tahaks.
misiganes vastus see oleks, ma küsiksin sellele järgi uue küsimuse:
kuidas saaks seda omadust rakendada nii, et see veaks Inertsusesse vajumisest välja?
näited minu eelistustest:
UUDISHIMU
kahtlemata on meie liik teiste liikidega võrreldes uudishimulikum.
meil on meeletult palju küsimusi esitada. mõni väikelaps ainult küsimustest koosnebki.
minu jaoks on laps ideaalmudel:
ta sõnastab küsimusi, ta tahab katsetada, ta ei karda eksida, ta peab rumalust loomulikuks seisundiks -- kõik eeldused hämmastavaks arenguks.
sest see areng on hämmastav:
-- tal tuleb õppida rääkima nullist. tal pole keele ideed, ta ei tea grammatikast midagi. ta peab omandama sõnavara asjadest, millest tal puudub vähimgi ettekujutus (kas sa mäletad, millega seoses sa hakkasid kasel ja vahtral vahet tegema?)
-- ta peab omandama selles keskkonnas kehalise liikumise ideed. tal tuleb õppida rattaga sõitma, ujuma, lendama (viimase puhul leidub kindlasti mõni rumal täiskasvanu, kes teeb talle selgeks, et ta on lennuvõimetu)
selline peadpööritav areng tehakse läbi väheste aastate jooksul.
pärast tulevad juba sellised tasalülitavad lollused, nagu enda kellegi teisega võrdlemine, enda lennuvõimetuks kuulutamine, kauplemine, mugandumine,... ja krabiämber.
kuidas uudishimu kaasatõmbavat jõudu kasutada?
mina intrigeerin.
trikitan ennast midagi tegema.
jätan meelega valgeid laike, et oleks huvitav avastada.
ja olen sõjas "SEE ON SEE" äraseletamise vastu -- sest see on kõige lollim uudishimu tapmise vorm.
eem...kas PÕNEVUS kuulub uudishimu alla?
meie viimane kass Murts läks seda teed. ta algselt oli metsik. me otsustasime meie maakodust ta õe ja venna ära tuua ja siis avastasime, et nende õde oli neile külla tulnud. ja kuna Murts sai kohe aru, et niidi otsas krõbiseva paberitüki tagaajamine on Põnev, siis õnnestus ta lõpuks skipperisse meelitada ja teistega kaasa tuua.
see on hämmastav, mida kassipoegadega õnnestub mängides saavutada! kassi keha on nii geniaalne.
need kassid said nooruses kõvasti trenni.
siis tuli nõmme kevad ja kassid avastasid aedades hoopis põnevamad mängimisvõimalused.
aastatega hakkas Murts üha enam viibima pigem seal, kui toas.
nüüd ta on täielikult seal.
paar kuud tagasi nägin teda. ta andis väikse näugatusega märku, et ta märkas mind, aga kogu ta tähelepanu oli suunatud läheduses rohus millegi teemal säutsuvatele linnukestele. põnev.
suvel kui ma hilja salsast tantsimast tulin, siis kuulsin lähenemas tema kuidagi imelikult summutatud jutuajamist. ta tuli mingi aeg minuga kaasa ja seletas igasugu asju, aga seda täissuuga -- tal oli hiir hambus. aeg-ajalt ta pani selle maha ja mängis temaga ja siis ta sai korralikumalt rääkida.
pole teda ammu näinud. aga paar nädalat tagasi oli välistrepile pandud kolm hiirt.
ta siiski hoolitseb oma perekonna eest. ja kuna ta on kassi kohta imetlusväärse mõtlemisega, siis igale meist oli täpselt üks hiir arvestutud.
tahaks teda tihedamini kohata, aga mis teha -- meie rajad ei kattu enam nii väga. ma vist pole nii põnev.
SOLIDAARSUS
olen kahel korral oma elus taimetoitlaseks hakanud solidaarsustundest. aastateks.
mul on keegi eeskujuks olnud.
mulle on see õigena tundunud.
poola sadamatöölised tõstsid rusikas käed ja hüüdsid: "solidarność!" -- ja sotsialistliku bürokraatia masinavärgist pudenesid hammasrattad. maailm sai teiseks. selles maailma teiseks saamises oli loomulikult palju-palju muudki.
aga ikkagi ma tahan uskuda, et see üks sõna -- solidaarsus -- oli midagi olulist selles muutuses.
kambavaim on see, mis esineb ka delfiinidel ja šimpansidel -- jahipidamisel näiteks.
ühise asja eest väljas olemine. koostöö. ülesannete jaotus.
niisiis: kuidas seda solidaarsuse tunnet inertusest jagusaamiseks kasutada?
kunagi kirjutasin edasisööstu bolast.
ma olen ju muutuja -- see on see, miks ma räägin, et meil on vaja organisatsiooni.
on vaja inimeste koostöö vormi, hõimu, perekonda -- kuhu kuulumise üle sa saaksid uhke olla.
ma olen muutuja -- see oleks enesejaatus, mis annab sulle jõudu.
sa ei ole üksi.
sa oled üks paljudest, kes hoolivad üksteisest.
kes on solidaarsed.
(järgneb)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar