1995. aasta Mexico City seminar. Taisha Abelari loeng.
Ixtlan mailinglisti postitatud üleskirjutuse tõlge.
Ma elasin ühe osana minu varitseja-treeningust nõidade maja juures asuvate puude latvades kaks aastat. Varitseja on kokkupanemispunkti (KPP) erinevates kohtades fikseerimise meister. Magamise ajal sinu KPP liigub, kuid seni, kui sa pole alustanud unenägemist – milleks sa pead koguma mingi koguse energiat juba mainitud tehnikate abil – ei ole sa teadlik sellest liikumisest. Kuid kui sa teadvustad, et su KPP liigub, pead sa sellest kasu saamiseks selle uues positsioonis fikseerima. Ja see on varitsemine.
Kui ma elasin puude otsas, siis üks kõige ebatavalisemaid asju, mis nihutas minu KPP uude asendisse, oli tõsiasi, et mul puudus horisondiga võrdlemise võimalus – kõik, mida mul oli võimalik tajuda, oli vaid lehestik ja taevas. Maapind asus alati “allsuunas”, samas kui tavaliselt oleme harjunud selle külge kleepununa liikuma neljasuunalises süsteemis. Puude ladvus elades sa sisened kuuesuunalisse liikumissüsteemi. Kuna mul ei olnud lubatud maapinda puutuda, siis see pani mu KPP liikuma ja uues positsioonis fikseeruma.
KPP-l on nägijate nägemist mööda üks pool hiilgav, mis meestel on suunatud helenduvast kookonist väljapoole ja naistel kookoni sisemusse. Minu puude ladvus elamise tõttu hakkas minu KPP pöörduma meeste orienteerituse suunas väljapoole. Kui don Juan nägi seda, sundis ta mind tegema teist varitsemisülesannet, et korrigeerida seda nihet.
Ta saatis mu elama Mehhiko linna, kus Nelida elas rikka, kõrget sotsiaalset positsiooni omava ja laialdaselt tuntud naisterahvana. Minust pidi saama tema vennatütar, kes tuli tema juurde elama, et leida endale abikaasa. Seega nad õpetasid mulle kõike, et oleksin naiselik: jumestamiskunsti, kokandamist, häid maneere, kudumist, tantsimist, klaverimängu ja mul olid isegi prantsuse keele tunnid. Meil oli kombeks käia kõigil kõrgseltskonna pidudel ja mind eksponeeriti kui kõrgeltharitud neidu, kes otsib endale õiget meest, kuni ühel päeval kuus kuud pärast linna saabumist kohtasin ma kirikust välja heidetud preestrit, kellel olid sügavad emotsionaalsed probleemid, ja kõik, mida ma lõpuks teha oskasin, oli ta riputada puu otsa, et püüda teda aidata.
Sellest tuli suur skandaal linnas ja niisiis don Juan nägi, et on saabunud aeg muuta strateegiat ja ta ütles mulle, et kuna ma ikka veel tahan, et kõigi tähelepanu oleks minul, siis kavatseb ta mulle anda varitsemisülesande, mis kas ravib mind sellest või tapab mu – seega sain ülesande olla kerjus. Nad alustasid minu ilusa valge kleidi räbalateks tegemisest, siis nad toppisid igasuguseid kleepuvaid asju minu juustesse, mulle meenub, et Emilito tuli välja ideega panna närimiskummi mu juustesse, samal ajal kui Nelida määris rasva mu nahale, et näeksin välja tumedanahalisemana ja räpasena. Pärast seda, kui nad olid mind “rõivastanud” kerjuseks, kutsus don Juan Alfonsina-nimelise naisterahva, kes oli kerjus selles linnas ja ütles talle, et ma olen segane ja nad ei saa mind enam enda juures pidada, seega andis ta tollele naisele veidi raha ja käskis tal minu eest hoolitseda.
Ma lahkusin koos selle naisterahvaga ja ma mäletan, et ta ütles mulle: “Sa ei näi eriti palju rääkivat, eeh... see on hea, ma arvan, et me saame omavahel kenasti hakkama...”, siis me jõudsime tema koju ja ma olin kohutatud – see oli halvim, räpaseim ja haisvaim koht, mida ma eales olin näinud. Ta elas 6 korda 6 jalga kartongist ja plekist kokkuklopsitud ruumis, mille muldpõrandal lebasid kaks satikatest kubisevat petate’t (õlgmatti), see oli nii kohutav, et ma olin sunnitud lahkuma. Ma jooksin tagasi maja juurde, kuid kui ma sinna jõudsin, siis ütlesid teenijad, et kõik on lahkunud pikaajalisele reisile, kuid neid võib ehk veel leida kusagil äärelinnas. Ma jooksin otsekohe äärelinna ja oma kergenduseks märkasingi ristmikul punase tule taga peatunud Nelida masinat. Ma jõudsin masina juurde ja nägin don Juani, kes oli roolis ja palusin mind selle hullumeelse triki tegemisest vabastada. Ma ütlesin talle, et ma ei taha olla kerjus ja et kõik see on läinud liiga kaugele, et Alfonsina hurtsik oli üks sitaauk ja et ma ei taha seal ööd veeta. Don Juan vaatas mulle naelutatud pilgul otsa ja ütles, et see on vaimu kavatsus minu suhtes, seega ma kas saan sellega hakkama või ma ei näe neid enam iialgi. Ta küünitas käe oma taskusse ja võttis sealt mulle mündi, öeldes: “Mine ja leia, mida sa pead leidma ja sa näed, et inimesed annavad sulle oma raha, kuid nad põlgavad sind selle eest, kes sa oled. Kuid alati on olemas mündi teine pool – kui sa leiad kellegi, kes sinust tõeliselt hoolib, siis sa oled oma ülesandega edukalt hakkama saanud ja sa oled õppinud loobuma endale tähelepanu tõmbamisest.”
Roheline tuli süttis ja nad lahkusid, ma seisin peaväljaku ääres, mõeldes, et mul ei ole muud võimalust, kui tagasi minna Alfonsina juurde ja mängida kerjuse rolli laitmatult ilma ühegi lootuse või mõtteta sellest, millal see kõik lõpeb või mis saab edasi. Ma olin valmis olema kerjus kogu ülejäänud elu, kui see oli see, mida vaim mulle soovis.
Ma saabusin Alfonsina elamisse, ta põlvitas pliidi ees ja küpsetas maisitortiljasid söögiks, sõnagi lausumata ulatas ta mulle tortilja ja istus vaikselt maha ja hakkas sööma.
Kuna me olime väikeses linnas, pidi mul olema mingi elulugu, seega see on see, mida Alfonsina rääkis inimestele: ma olin tema hull tütar, kes oli harjunud elama suures linnas koos oma isaga, kuid nüüd isa suri ja nad saatsid minu tema juurde. Nii ma hakkasin Alfonsinat emmeks kutsuma ja iga päev, kui ma tulin koju tagasi, ütlesin: “Tere emme, siin on see, mis ma täna teenisin” ja andsin Alfonsinale iga päev mida iganes ma olin saanud oma kerjapäeva eest.
Elu oli kerjusena raske, ma pidin teiste kerjustega võitlema heade kerjamiskohtade pärast. Alfonsina ütles mulle, et parimad kerjamispaigad olid restoranide ja spordiklubide (võimlate) ees. Ta ütles, et kui inimesed on hästi söönud või treeninud, siis nad annetavad vaestele, samuti ütles ta, et kirikud ei olnud head kohad, sest inimesed olid juba annetanud kirikule ning nad pigem eelistavad anda kirikule, kui et kerjustele. Alfonsina õpetas mulle samuti kaasas kandma väikest puupakku, et seda kasutada kilbina, kui mind rünnati teiste kerjuste poolt, sest ma tungisin nende territooriumile; see väike puupakk osutus sel eesmärgil kasutamiseks vägagi otstarbekaks. Mulle meeldis alati minna kirikusse, mitte kerjama, vaid et näha üht väga ilusat naist, kes käis seal iga päev; temas oli midagi, mis tõmbas mu tähelepanu temale.
Oma kerjuse rolli sügavamalt sisse elades hakkasin ma kuulma inimeste mõtteid ja ma olin võimeline kuulma asju, mis toimusid minust kvartali kaugusel.
Ühel päeval ma kerjasin kiriku ees ja see kaunis leedi tuli sealt välja ja kõnetas mind. Ta tahtis mind viia enda juurde koju, et pesta mu puhtaks ja anda mulle puhtad riided, kuid ma keeldusin sellest mingi aeg, kuni ühel päeval mulle meenus, mida don Juan oli rääkinud tõelisest hoolimisest ja ma nõustusin tema juurde minema. Leedi viis mu otsekohe dušši alla ja viskas minema räbalad, mida ma kandsin. Kui vesi hakkas langema mu kehale ja mustus kadus mu nahalt, oli leedi kohutatud tõsiasjast, et ma olen valgenahaline tüdruk.
Ta nuttis: “Mida nad on sinuga teinud!”
Ma olin sõnatu. Naine andis mulle eestnööbitava kleidi ja suure summa raha ja käskis mul tagasi minna kustiganes ma tulin, kuid mitte sattuda tänavale. Ma läksin tagasi Alfonsina juurde ja ulatades talle raha, ütlesin talle nagu alati: “Mamma, vaata, mis ma täna teenisin.” Kui ta mind vaatas, siis ta minestas.
Minestusest toibudes ta ütles: “Sind on puudutanud ingel!”
Ta jäi haigeks ja ma viisin ta Nelida majja. Seal leidsin ma eest don Juani, Nelida ja kõik teised. Nelida viis Alfonsina oma magamistuppa, et tema eest hoolitseda. Ma jäin don Juaniga elutuppa, ma olin mures selle pärast, mis Alfonsinast saab, sest sel ajal, ma tean, et ma armastasin teda – tingimusteta; sinnani ma ei teadnud, mis asi armastus on. Ma üritasin seda don Juanile edasi anda, kuid näis, et ta oli juba mu tunnetest teadlik ja ta ütles, et ma olen oma ülesandega edukalt hakkama saanud ja mul pole tarvis enam koos Alfonsinaga minna, et Alfonsinal oli tütar, kes teda tõeliselt armastas, kuid Alfonsina jaoks see tütar suri täna.
Sel hetkel ma teadsin, et nõidade maailmas asjad tulevad ja asjad lähevad ja sinu kohuseks on edasi voolata millessegi takerdumata.
- - -
järelmärkus:
üle kümne aasta on inimesed oodanud, et Taisha teine raamat ilmuks. sellest on palju räägitud. kahel korral on isegi kuskil amazon-tüüpi raamatute müügi lehtedel olnud teade, et lähiaegadel see tuleb avaldamisele ja Tango mailinglistis inimesed teateid vahendanud.
tahan mõelda, et veel ei ole õige aeg saabunud.
Ixtlan mailinglisti postitatud üleskirjutuse tõlge.
Ma elasin ühe osana minu varitseja-treeningust nõidade maja juures asuvate puude latvades kaks aastat. Varitseja on kokkupanemispunkti (KPP) erinevates kohtades fikseerimise meister. Magamise ajal sinu KPP liigub, kuid seni, kui sa pole alustanud unenägemist – milleks sa pead koguma mingi koguse energiat juba mainitud tehnikate abil – ei ole sa teadlik sellest liikumisest. Kuid kui sa teadvustad, et su KPP liigub, pead sa sellest kasu saamiseks selle uues positsioonis fikseerima. Ja see on varitsemine.
Kui ma elasin puude otsas, siis üks kõige ebatavalisemaid asju, mis nihutas minu KPP uude asendisse, oli tõsiasi, et mul puudus horisondiga võrdlemise võimalus – kõik, mida mul oli võimalik tajuda, oli vaid lehestik ja taevas. Maapind asus alati “allsuunas”, samas kui tavaliselt oleme harjunud selle külge kleepununa liikuma neljasuunalises süsteemis. Puude ladvus elades sa sisened kuuesuunalisse liikumissüsteemi. Kuna mul ei olnud lubatud maapinda puutuda, siis see pani mu KPP liikuma ja uues positsioonis fikseeruma.
KPP-l on nägijate nägemist mööda üks pool hiilgav, mis meestel on suunatud helenduvast kookonist väljapoole ja naistel kookoni sisemusse. Minu puude ladvus elamise tõttu hakkas minu KPP pöörduma meeste orienteerituse suunas väljapoole. Kui don Juan nägi seda, sundis ta mind tegema teist varitsemisülesannet, et korrigeerida seda nihet.
Ta saatis mu elama Mehhiko linna, kus Nelida elas rikka, kõrget sotsiaalset positsiooni omava ja laialdaselt tuntud naisterahvana. Minust pidi saama tema vennatütar, kes tuli tema juurde elama, et leida endale abikaasa. Seega nad õpetasid mulle kõike, et oleksin naiselik: jumestamiskunsti, kokandamist, häid maneere, kudumist, tantsimist, klaverimängu ja mul olid isegi prantsuse keele tunnid. Meil oli kombeks käia kõigil kõrgseltskonna pidudel ja mind eksponeeriti kui kõrgeltharitud neidu, kes otsib endale õiget meest, kuni ühel päeval kuus kuud pärast linna saabumist kohtasin ma kirikust välja heidetud preestrit, kellel olid sügavad emotsionaalsed probleemid, ja kõik, mida ma lõpuks teha oskasin, oli ta riputada puu otsa, et püüda teda aidata.
Sellest tuli suur skandaal linnas ja niisiis don Juan nägi, et on saabunud aeg muuta strateegiat ja ta ütles mulle, et kuna ma ikka veel tahan, et kõigi tähelepanu oleks minul, siis kavatseb ta mulle anda varitsemisülesande, mis kas ravib mind sellest või tapab mu – seega sain ülesande olla kerjus. Nad alustasid minu ilusa valge kleidi räbalateks tegemisest, siis nad toppisid igasuguseid kleepuvaid asju minu juustesse, mulle meenub, et Emilito tuli välja ideega panna närimiskummi mu juustesse, samal ajal kui Nelida määris rasva mu nahale, et näeksin välja tumedanahalisemana ja räpasena. Pärast seda, kui nad olid mind “rõivastanud” kerjuseks, kutsus don Juan Alfonsina-nimelise naisterahva, kes oli kerjus selles linnas ja ütles talle, et ma olen segane ja nad ei saa mind enam enda juures pidada, seega andis ta tollele naisele veidi raha ja käskis tal minu eest hoolitseda.
Ma lahkusin koos selle naisterahvaga ja ma mäletan, et ta ütles mulle: “Sa ei näi eriti palju rääkivat, eeh... see on hea, ma arvan, et me saame omavahel kenasti hakkama...”, siis me jõudsime tema koju ja ma olin kohutatud – see oli halvim, räpaseim ja haisvaim koht, mida ma eales olin näinud. Ta elas 6 korda 6 jalga kartongist ja plekist kokkuklopsitud ruumis, mille muldpõrandal lebasid kaks satikatest kubisevat petate’t (õlgmatti), see oli nii kohutav, et ma olin sunnitud lahkuma. Ma jooksin tagasi maja juurde, kuid kui ma sinna jõudsin, siis ütlesid teenijad, et kõik on lahkunud pikaajalisele reisile, kuid neid võib ehk veel leida kusagil äärelinnas. Ma jooksin otsekohe äärelinna ja oma kergenduseks märkasingi ristmikul punase tule taga peatunud Nelida masinat. Ma jõudsin masina juurde ja nägin don Juani, kes oli roolis ja palusin mind selle hullumeelse triki tegemisest vabastada. Ma ütlesin talle, et ma ei taha olla kerjus ja et kõik see on läinud liiga kaugele, et Alfonsina hurtsik oli üks sitaauk ja et ma ei taha seal ööd veeta. Don Juan vaatas mulle naelutatud pilgul otsa ja ütles, et see on vaimu kavatsus minu suhtes, seega ma kas saan sellega hakkama või ma ei näe neid enam iialgi. Ta küünitas käe oma taskusse ja võttis sealt mulle mündi, öeldes: “Mine ja leia, mida sa pead leidma ja sa näed, et inimesed annavad sulle oma raha, kuid nad põlgavad sind selle eest, kes sa oled. Kuid alati on olemas mündi teine pool – kui sa leiad kellegi, kes sinust tõeliselt hoolib, siis sa oled oma ülesandega edukalt hakkama saanud ja sa oled õppinud loobuma endale tähelepanu tõmbamisest.”
Roheline tuli süttis ja nad lahkusid, ma seisin peaväljaku ääres, mõeldes, et mul ei ole muud võimalust, kui tagasi minna Alfonsina juurde ja mängida kerjuse rolli laitmatult ilma ühegi lootuse või mõtteta sellest, millal see kõik lõpeb või mis saab edasi. Ma olin valmis olema kerjus kogu ülejäänud elu, kui see oli see, mida vaim mulle soovis.
Ma saabusin Alfonsina elamisse, ta põlvitas pliidi ees ja küpsetas maisitortiljasid söögiks, sõnagi lausumata ulatas ta mulle tortilja ja istus vaikselt maha ja hakkas sööma.
Kuna me olime väikeses linnas, pidi mul olema mingi elulugu, seega see on see, mida Alfonsina rääkis inimestele: ma olin tema hull tütar, kes oli harjunud elama suures linnas koos oma isaga, kuid nüüd isa suri ja nad saatsid minu tema juurde. Nii ma hakkasin Alfonsinat emmeks kutsuma ja iga päev, kui ma tulin koju tagasi, ütlesin: “Tere emme, siin on see, mis ma täna teenisin” ja andsin Alfonsinale iga päev mida iganes ma olin saanud oma kerjapäeva eest.
Elu oli kerjusena raske, ma pidin teiste kerjustega võitlema heade kerjamiskohtade pärast. Alfonsina ütles mulle, et parimad kerjamispaigad olid restoranide ja spordiklubide (võimlate) ees. Ta ütles, et kui inimesed on hästi söönud või treeninud, siis nad annetavad vaestele, samuti ütles ta, et kirikud ei olnud head kohad, sest inimesed olid juba annetanud kirikule ning nad pigem eelistavad anda kirikule, kui et kerjustele. Alfonsina õpetas mulle samuti kaasas kandma väikest puupakku, et seda kasutada kilbina, kui mind rünnati teiste kerjuste poolt, sest ma tungisin nende territooriumile; see väike puupakk osutus sel eesmärgil kasutamiseks vägagi otstarbekaks. Mulle meeldis alati minna kirikusse, mitte kerjama, vaid et näha üht väga ilusat naist, kes käis seal iga päev; temas oli midagi, mis tõmbas mu tähelepanu temale.
Oma kerjuse rolli sügavamalt sisse elades hakkasin ma kuulma inimeste mõtteid ja ma olin võimeline kuulma asju, mis toimusid minust kvartali kaugusel.
Ühel päeval ma kerjasin kiriku ees ja see kaunis leedi tuli sealt välja ja kõnetas mind. Ta tahtis mind viia enda juurde koju, et pesta mu puhtaks ja anda mulle puhtad riided, kuid ma keeldusin sellest mingi aeg, kuni ühel päeval mulle meenus, mida don Juan oli rääkinud tõelisest hoolimisest ja ma nõustusin tema juurde minema. Leedi viis mu otsekohe dušši alla ja viskas minema räbalad, mida ma kandsin. Kui vesi hakkas langema mu kehale ja mustus kadus mu nahalt, oli leedi kohutatud tõsiasjast, et ma olen valgenahaline tüdruk.
Ta nuttis: “Mida nad on sinuga teinud!”
Ma olin sõnatu. Naine andis mulle eestnööbitava kleidi ja suure summa raha ja käskis mul tagasi minna kustiganes ma tulin, kuid mitte sattuda tänavale. Ma läksin tagasi Alfonsina juurde ja ulatades talle raha, ütlesin talle nagu alati: “Mamma, vaata, mis ma täna teenisin.” Kui ta mind vaatas, siis ta minestas.
Minestusest toibudes ta ütles: “Sind on puudutanud ingel!”
Ta jäi haigeks ja ma viisin ta Nelida majja. Seal leidsin ma eest don Juani, Nelida ja kõik teised. Nelida viis Alfonsina oma magamistuppa, et tema eest hoolitseda. Ma jäin don Juaniga elutuppa, ma olin mures selle pärast, mis Alfonsinast saab, sest sel ajal, ma tean, et ma armastasin teda – tingimusteta; sinnani ma ei teadnud, mis asi armastus on. Ma üritasin seda don Juanile edasi anda, kuid näis, et ta oli juba mu tunnetest teadlik ja ta ütles, et ma olen oma ülesandega edukalt hakkama saanud ja mul pole tarvis enam koos Alfonsinaga minna, et Alfonsinal oli tütar, kes teda tõeliselt armastas, kuid Alfonsina jaoks see tütar suri täna.
Sel hetkel ma teadsin, et nõidade maailmas asjad tulevad ja asjad lähevad ja sinu kohuseks on edasi voolata millessegi takerdumata.
- - -
järelmärkus:
üle kümne aasta on inimesed oodanud, et Taisha teine raamat ilmuks. sellest on palju räägitud. kahel korral on isegi kuskil amazon-tüüpi raamatute müügi lehtedel olnud teade, et lähiaegadel see tuleb avaldamisele ja Tango mailinglistis inimesed teateid vahendanud.
tahan mõelda, et veel ei ole õige aeg saabunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar