kujutluspilt

see on kõigest kujutluspilt.
et me oleme palgiparvetajad. seal on üks idee, üks oma olemise põhjendus. nagu üks palk, millest mäsleva jõe voogudest pääsu otsides kinni haarad. ja siis suudad sellele kaksiratsa ronida. ja siis näed, et jõe peal on teisigi palgiparvetajaid. ja osad neist kõnnivad neil palkidel vabalt, mõnel toeks ja triivimise suunamiseks pikad peenikesed latid. kui veab, siis möödub su palgist mõni selline paras latt või keegi ulatab üleliigse. ja sul on kindlam olla, sa saad juhtida oma liikumist. kuid mida enam allavoolu, seda rohkem märkad neid, kes on suutnud möödatriivivad palgid ühendada enda jaoks palgist kindlamaks parveks. nad saavad sinna ehitada onne, puhata nende varjus...

see kujutluspilt ei kanna. nagu kõik kujutluspidid meie elus, on see vaid hetkeks kindlustunnet pakkuv. sa võid sellega kaasa minna ja kujutleda, mis edasi saab. mis võib palkide parvetamise jõel juhtuda veel enam allavoolu liikudes. ja sealt edasi on lihtne seda jõge samastada olemise tähendusega. ja elada sellest mõistmisest mõjutatuna kogu oma ülejäänud elu. aga see kujund on lihtsalt üks palk, mille otsa oled ennast upitanud ja millel seisma ja tasakaalu hoidma õppinud. palk, mis on saadud elusa puu tapmisest ja selle tüve kasutamiseks kokkulepitud mõõtudesse lõikamisest. poleks neid palke, oskaksid ehk mingil muul moel mäslevates voogudes ellu jääda.