rumaluse kiituseks

me oleme häälestus.
see, kuidas me tahame seda maailma näha -- selline see maailm ongi.

kui inimesed tülitsevad, siis võivad nad öelda väga palju õigeid asju.
aga see ei jõua nende tülitsemiskaaslasele kohale.
sest nad on küll ühes häälestuses,
aga seal olles kuulatakse oma tülipartneri juttu selleks, et leida vigu.
mitte leppimist.

meil on suurepärane teistele häälestumise oskus.
inimest muidu ei olekski.
väikene laps õpib maailma läbi kaasinimeste jäljendamise.
nendele häälestudes.
ja ta saab suurepäraselt hakkama.
ta kogeb, et temaga suheldakse mingeid helisid kuuldavale tuues. ja ta õpib rääkima.
ta näeb, et teised liiguvad jalgade peal palju kiiremini edasi, kui tema roomates jõuab. ja ta õpib kõndima.

Mark Twain on väidetavasti öelnud, et kui inimesed õpiksid kõndima ja rääkima samamoodi, kui neid lugema ja kirjutama õpetatakse, siis kõik lonkaksid ja kogeleksid.

klassikaline koolisüsteem õpetab meid iseseisvalt pusima.
klassiruumis on kõigil raamatud ees lahti ja ülesanne lahendada.
üksinda.
vaikuses.
teistelt nõu küsimine on taunitav.

sest mis siis toimuks tunni korraga, kui kõik hakkaksid teistelt pärima?
või mis tunne see oleks, kui sa küsid midagi ja teised hakkavad su lolluse peale naerma?

ja seetõttu oleme sunnitud omaette oma mõtlemisega hakkama saama.

võib arvata, et neid omaette hakkama saamise võtteid ja ideid on terve ookean.
kuid see ookean on jaotatud igaühe kopsiku põhja.
see oleks nagu kinnisvara.
mis elu päikese lõõmas aurab tühiseks.

aga mis oleks kui me ei kardaks olla rumalad?

mis oleks, kui valaksime oma kogemused ookeaniks kokku?