reede, 14. detsember 2012

SUHTLEMISTREENING

hetkel ei tea, kuidas just seda reaalselt käima saada.
tean, et ma tahan seda, et seda on vaja. ja et sellest peab tulema midagi olulist.

on olemas terva suur hulk selliseid töövorme: enesekehtestamise töögrupid, psühhodraama, tunnistaja praktika, ka anonüümste alkohoolikute liikumises on kindlasti häid ideid...

lihtsalt on vaja välja setitada need toimivad ja ennastgenereerivad elemendid, mis tekitaksid vajaduse seda töövormi elus hoida ja paljundada. et keegi ei peaks asja vedama, et asja hoiavad koos mängureeglid. et see ei oleks sulgunud mäng, vaid et selles osalejad saaksid seda edasi arendada.

ja seda mitte mingil juhul ärina.
raha rikub asja eheduse. raha on võlts.



olukord:
ringi keskel seisavad loosiga valitud või vabatahtlikult osaleda soovijad ja loevad üksteisele ette tekste.
üks neist tõmbab lehe ja loeb teise poole pöördudes sellise lause: "Su jalad haisevad!"
ta partner võib siis käigult improviseerida, aga tal võib olla ka valik strateegiate nimetusi ja ta võib öelda, et "ma nüüd valiksin Osalise omaksvõtu strateegia" ja teised osalised siis küsiksid "Mismoodi sa seda siis sõnastaksid?" ja tema siis sõnastaks.
selline Tempo Mahavõtmise harjutus.
Rutiin.
saab ka teha nii, et tal on etteantud vastused ja ta valib sealt sobivama ja loeb ette.
saab ka nii, et ta tõmbab suvalise vastuse ja loeb ette.

samuti on võimalik, et osalised loevad valjusti ettevalmistatud teksti -- nad näevad ühte lauset korraga. (karaoke?)

niimoodi võiks läbi mängida paljud rolliolukorrad:
mees-naine (kusjuures variant, et mees loeb naise teksti ja naine mehe oma),
lapsevanem- laps,
õpetaja-õpilane,
ülemus-alluv,
isand-ori,
kõrk egotrentrik - alandlik loovutaja,
ahne teiste ärakasutaja - inimene, kellel pole vajadusi
jnejne.

mida rohkem inimesi sellistes gruppides leidub, seda rohkem ideid saab omavahel vahetada.
("oh, nad tegid oma grupis seda, täitsa lahe, peaks ka proovima")

- - -
miks peab asju välja ütlema? miks ma usun sellise grupitöö vajadusse:

* asju tuleb välja öelda.
võimalik, et koolisüsteem on inimesi rikkunud, et nad ei taha asju välja öelda (või siis räägivad vuristades või ebaselgelt... kuidas kellelgi on kujunenud )

* asjade ütlemisel peab olema konkreetne inimene, kelle poole pöördutakse.
me ei oska üldselt seda üldse.
vot siin on küll koolisüsteem meid rikkunud -- me läheme tahvli ette ja esineme eikellelegi!!ka feissaris on meil see suurepärane võimalus. me räägime valjusti eikellegagi.
see pole loomulik.

selles suhtes imetlen jaapani kultuuri pärandit -- seal on see viisakuse ja tähelepanu osutamise idee. see on tähtis -- sa teadvustad teisele inimesele, et sa nüüd oled täielikult temale pühendunud.

me ei oska suhelda.
minul näiteks on probleem, et ma ei suuda rääkimise ajal kogu aeg inimesele silma vaadata. ma lihtsalt kaotan oma mõtte, silmad on nii eksitavad. ma tahan silmavaatamist osata.

* selle grupitöö üks eesmärke on ka see, et inimesed peavad õppima tõhusalt väljenduma.
me tavaliselt ei saa tagasisidet, et kas inimene sai meie ütlemisest õigesti aru.
inimesed on suured tõlgendajad. kuulevad seda, mida tahavad kuulda.
eriti siis, kui ütleja teeb seda möödaminnes, oma partnerile keskendumata.

niimoodi teiste ees konkreetsele inimesele teksti rääkides ja pärast teiste poolt tagasisidet saades (et mida oleks võinud teisiti öelda ja mis oli hästi öeldud) hakkad tähelepanu pöörama nendele sõnadele, mida oleks õige kasutada. su sõnakasutus muutub tõhusamaks.

* me peame konfliktolukordi läbi mängima. sest kui reaalses elus midagi sellist tekib, siis sa ei kuku rivist välja, sest otsid paaniliselt vastust.
sa oled sellistes olukordades hoopis enesekindlam, sest mäletad analoogseid konfliktide läbimängimisi grupist ja seda, et seal leiti tõhusaid lahendusi.
usk, et olukorda saab lahendada, on suur eelis.

* asjade välja ütlemine.
me kanname endas kibestumisi ammumöödunud olukordadest.
me ei saanud siis neid lahendatud. jätsime ütlemata laused, mis oleks pidanud ütlema.

nüüd saab tekkida aga grupis kunstlik olukord, kus sa saad selle lause välja öelda!
hoopis teine olukord, hoopis teine teema -- aga sa saad selle lause välja öeldud.
väljaütlemine loeb.
kukekese voolimine saab lõpetatud.
sa sulged selle energiat neelava stressori enda jaoks.
see saab lahendatud.
sa oled vaba.

* nii nagu võitluskunstides on katad -- kohustuslikud seeriad, mida sa pead aastaid omandama, et lõpuks saavutada vabadus -- nii ka selles grupitöös sa omandad suhtlemisvabaduse. tehes läbi kõik kohustuslikud olukorrad on sul piisavalt MAHTU, et reaalses olukorras suurepäraselt hakkama saada.

* me programmerime ennast oma jutuga.
kui me muudame neid lauseid, muutume ka ise.


2 kommentaari:

  1. Koolisüsteem pigem pidurdab õpilase arvamuse avaldamise õigust ja oskust.. Ning süvendab ebakindlust. On inimesi kes ei julge oma arvamust öelda või igal teemal rääkida, sest nad a) ei taha rumalat muljet jätta, b) kardavad et räägitu on vale.
    See, et õpetaja vastab õpilase vastusele "õige" või "vale", süvendab kahtlust ja ebakindlust. kas ma ikka vastan õigesti? Kõik tahavad ju õigesti rääkida ja kõigest õigesti aru saada.

    VastaKustuta
  2. samuti võib öelda, et koolisüsteem julgustab ennast väljendama.
    mille aga sellest süsteemist jätaksin küll Keskaega maha ---> Esinemine.
    tavalises situatsioonis sa ei esine, onju?
    kui ma sinuga räägin, siis ma ei esine. ma ei ole tahvli ees. sa ei pane mulle hinnet.
    ma olen lihtsalt olemas.
    sinuga jagatud hetkes.

    meil on midagi rääkida, meil on midagi koos teha.
    meil pole vaja esineda.

    meil pole vaja lolli karja kuhugi kaasa tormama kihutada, meil pole vaja võita valijahääli, meil pole vaja teha karjääri.
    me oleme kaks inimest, meie peade kohal on otsatu tühjus, miljoneid valgusaastaid tühjust.
    ja see, et meil on võimalus olla siin koos kõige selle otsatu tühjuse sees -- on ime.
    see ei ole tavaline.
    see on hindamatu.

    VastaKustuta